Henry Laks. Looja
Tekst Tiiu Talvist
17.05.2008

Huvitav, miks mõned laulud jäävad vahel mitmeks päevaks kummitama? Sa võid trammiga tööle sõita või jõusaalis kangi tõsta, poesabas igavleda või koostööpartneriga tähtsat kohtumist pidada. Ja ikka kummitab kõrvus üks ja seesama laul.

Just nii juhtus mul Henry Laksi uue looga “Kõnnime koos“, mida laiem üldsus veel kuulnud polegi, kuid mille autor pani oma vaikses toas enne intervjuu algust pisikesse plaadimängijasse. Lihtne viis, siirad sõnad... hääl, mis tungib kui naha alla. Sisetunne ütleb, et sellest võib saada samasugune hitt, kui omal ajal olid “Tule kui leebe tuul” või “Salaja”.

Mässaja märgiga
Kunagi oli Henry Laks paras mässaja. Kandis pikki juukseid ja sini-musta-valgega disainitud särki “Eesti eest!”, põgenes vene armee küüsist kultuurimajade tagauste kaudu ja põimis lembelaulude tekstidesse nõukavastaseid sõnumeid.
Nüüdseks on elu talle mitu korda oma karmimat poolt näidanud, ent kõige kiuste on ta jäänud tundlikuks ja ausaks loojaks. Möödunud aasta lõpus ilmusid tal korraga plaat ja luulekogu “Märk”, mida ühendas ja kaunistas sama nime kandev maal.
Kunstist oskab Henry rääkida hästi. Nimelt on tal ette näidata kunstiakadeemia (tollase ERKI) diplom, kuhu on omaaegse põhjalikkusega kirjutatud: kergetööstuse toodangu kujundaja. Lihtsamalt öelduna on Henryl nahakunstniku haridus ning seega pole imestada, et tema maalid – kaasa arvatud spetsiaalselt viimast plaati ja luulekogu kaunistama mõeldud “Märk” – räägivad vaatajaga suhteliselt lakoonilises sümbolite keeles.
Pärast kunstiülikooli lasi Henry end vene kroonu eest pääsemiseks suunata Läänemaale Martna kooli kunsti- ja kehalise kasvatuse õpetajaks. Vastse õpetaja elu oli seal selles mõttes hull, et elamiseks sai ta korteri, kus talvel rippusid jääpurikad akende all. Seespool.
Ja sooja jätkus ümber ahju ainult pooleteise meetri laiuses ribas.
Samas oli kooli direktor väga mõistlik inimene ning sättis tunniplaani kokku nii, et ehkki päevad kujunesid kurnavalt pikaks, said kõik koormuse järgi ette nähtud tunnid antud kolme päevaga. See tähendas, et ülejäänud neli päeva oli Henryl aega olla Tallinnas ja tegelda vastloodud bändiga “Kuues meel”.
Praeguseks on Henry Laksil ilmunud viis plaati ja kolm luulekogu. Uute laulude hindamiseks on tal aga olemas oma isiklik žürii, kuhu kuuluvad tema kaks poega. Henryle on just nemad kõige olulisemad kriitikud, kes uusi lugusid esimesena kuulevad ja oma arvamuse välja ütlevad. Tuleb tunnistada, et nii mõnigi lugu on nende soovitusel sahtlisse jäänudki...

Loe edasi ajakirjast...

 

Sarnased artiklid