Hilje Murel ja lugude jutustamise kunst
Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina Meik Lana Vallo
04.06.2012

"Unistused tuleb valju häälega välja öelda!" usub näitlejanna Hilje Murel. Sest siis võivad need ka täide minna, olgu või aastaid hiljem. Ja mõnikord lausa imestad: kas tõesti seda ma soovisingi?!

Ega näitleja Hilje Mureliga polegi nii lihtne vestlusaega kokku leppida. See kevad on olnud väga töine: alles aprillis esietendus Draamateatris "Aitamise aeg", kus Hiljel on väga suur roll; mais algasid uue suvelavastuse "Islandi kell" proovid. Lisaks muud repertuaaritükid ja koguni veel iganädalane teleseriaal.

Samal ajal on Hilje väikese tütre Eva Liisa ema. Igaüks, kes on jaganud oma päevi aasta ja kolme kuu vanuse põngerjaga, teab, kuivõrd aega ja energiat nõudev eluperiood see on.

"Minu meelest võib seda asja kokku võtta lausega: eesti naised ongi tublid," ütleb Hilje. "Teevad kõvasti tööd, kasvatavad oma lapsed üles. See on põlvest põlve niimoodi olnud, piinlik oleks ju vähemaga leppida! Me oleme ambitsioonikad naised ja tahame ennast ka teostada. Õnneks on meil see võimalus."

Aga lõppude lõpuks - tööd on ju erinevad ning täiendavad üksteist.

"Kõik unistused ju täituvad!" kinnitab Hilje. "Mõtlesin juba ammu, et kui lapse kõrvalt tööd teha, võiks see olla suurem osa. Mitte nii, et ootan kohvikus oma hetke, lähen kümneks minutiks lavale ja ütlen paar repliiki. Oleks ju kurb, kui keegi teine on mu lapsega ja mina passin niisama. Aga kui on suured väljakutsed, siis on asjad tasakaalus."

Hilje lisab, et hea on ka teada, et pingeline periood ükskord lõpeb ning siis on aeg jälle lapsega olla. Nagu praegu - paar nädalat ainult pere jaoks.

Unistustest maksab rääkida

Ent kuidas ikkagi nende unistustega on, mis Hilje väitel koguni kõik täituvad? Hilje ütleb, et on selles veendunud juba üsna ammu ja täpselt teadnud: "Sest mul on üldiselt väga hea mälu ja ma mäletan, millest ma isegi 15 aastat tagasi mõtlesin. Ega unistused pea täituma siis, kui sa neid parajasti soovid - see võib aega võtta ka aastaid!" Ja lisab naerdes: "Mõnikord tahaks kurta: küll on parajasti raske! Aga siis meenub - või meenutab keegi teine -, et tegelikult oled sai ise kunagi just praegusest elusituatsioonist unistanud." Nii et rohke töö ja kalli pere vajaduste klapitamises polegi midagi üllatavat, kui oled kunagi igatsenud neid mõlemaid.

Hilje ütleb, et unistustest tuleb kindlasti rääkida, siis saavad need jõudu juurde: "Mu lähedased on üsna kursis sellega, mida ma soovin ja tahan. Ei tea, kuidas teistel on, aga mina ütlen küll oma unistused välja. Ja oma hirmud ka. Nendega tuleb ju samuti silmitsi seista."

Hirmudest räägib Hilje seda, et loomulikult kardab ta mitmeid asju nagu kõik teisedki inimesed. "Aga vahel kardan ka, et ime ei sünni - teatriime ei sünni. Et ükskõik kui palju ma ka teen, jääb ta sündimata. Ega sellest ju ka midagi oleks, aga see mõte paneb sind justkui rohkem tööle." Ja samas usub naine, et töö on siiski ainult töö - see ei ole ju sina ise. "Olen mõelnud, et oma pere ju armastab sind ja sa ise armastad neid, aga kas need inimesed, kellega sa oled töö tõttu pikkadeks tundideks seotud, ka sind armastavad?"

Seda, et töökaaslased teda armastavad, on Hilje tunda saanud. Ta on muuhulgas pälvinud parima kolleegi preemiaid. Seda hindab Hilje väga: "Kui sa inimestest hoolid - ja muidugi hoolid -, siis püüad ka ise nende suhtes tähelepanelikum olla. Pakud ju teistele seda, mida ise vajad. Ja nii see energia vastastikku toimibki."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid