Imbi Paju ravib mälestusi armastusega
Tekst Kadi Lehtmets
10.04.2012

Kui Imbi Pajuga vestelda, võlub ta oma soojuse ja lähedalolekuga. Tundub, et paljude valusate probleemide suhtes on tal õhem nahk kui meil teistel. "Maailmas on nii suur puudus armastusest," ütleb ta.

Vabakutselise kirjaniku ja režissööri Imbi Paju elutempo on kiire: nädal enne meie kokkusaamist on tal olnud mitmes Soome linnas kohtumisi ja esinemisi. Ta on tutvustanud oma uut raamatut "Soome lahe õed - vaadates teiste valu", mis on kirjutatud tema samanimelise filmi valmimisel kogunenud materjalide põhjal ja on samade teemade edasiarendus.

See, et kõigepealt valmib film ja seejärel raamat, pole Imbi puhul sugugi harukordne. "Ma olen alati teinud oma filmid enne ning siis tavaliselt koguneb materjale nii palju, et alles hiljem vormub see raamatuks."

Ka see, et "Soome lahe õdede" vastu just Soomes nii suurt huvi tuntakse, pole ime. "Kirjanik Jörn Donner on öelnud, et kuni kõige viimase ajani on Soomes räägitud sõjast ja sõjajärgsest ajast ikkagi vaid nn sangarilugu. Üksikisikute sõjatraumast vaikiti pikka aega. Kõige selle taustal oli lihtne näidata näpuga Eesti peale - ise olite okupatsioonis süüdi! Nüüd on see suhtumine muutumas: igas perekonnas on välja rääkimata kannatuslugusid rasketest aegadest. Ja neist tahetakse kõnelda, neid kuulda ja jagada."

Näeb, mida kirjutab
Imbi lapsepõlveunistus oli kirjutamisest ja filmitegemisest kaugel - tüdruk tahtis hoopis lauljaks saada. Laulmist õppis ta Tartu muusikakoolis ning laulis hiljem Vanemuise ooperikooris. Eesti taasiseseisvumise aegu läks ta õppima Eesti Humanitaarinstituuti ja seejärel Helsingi ülikooli. "Ja alles siis hakkasin kirjutama," meenutab Imbi. "Ma ei osanud nõukogude ajal end ka koolikirjandites väljendada, sest mulle tundus alati, et pidin olema poliitiliselt korrektne." See mõistagi kärpis eneseavaldamise tunnet.

Samas oli kirjandus tüdrukule väga südamelähedane: "Ma lugesin tollal palju Eesti luulet ja tõlkekirjandust. Aga ma ei tahtnud kirjutada, laulda oli palju lihtsam."

Kuid ka film huvitas Imbit juba lapsepõlvest peale: "Minu vanaonu Johannes Paju oli tuntud kodu-uurija, ta käis meil külas ja rääkis terve mu lapsepõlve aja, et on vaja teha "Kevadest" film. Tal oli kõik täpselt selge, kuidas seda teha. Nii kirjutas ta kümme aastat Tallinnfilmi kirju, kuni lõpuks see film tehtigi. Johannes oli seal konsultant, isegi kostüümid tehti tema nõuannete järgi. Muide, vanaonu Johannes oli Oskar Lutsu ja režissöör Theodor Lutsuga olnud suur sõber. "Kevade" režissöör Arvo Kruusement ütles, et see film on kõigi eestlaste ilus lapsepõlv. Nii arvas ka mu onu. Tema tegevus avaldas mulle sügavat mõju."

Oma sõrme andis Imbi filmitegemisele siis, kui ta Helsingi ülikoolis õppis ja samal ajal Soome televisioonis Neloneni kanalile dokumentaalsaateid ja -filme tegi. "Meil olid seal suurepärased operaatorid. Olen ka ise visuaalne - ma nagu näen, mida kirjutan. Raamat on ehk püsivam kunstiliik, aga mulle meeldivad mõlemad, nii kirjutamine kui ka film."

Oma esimese suure ja palju vastukaja leidnud dokumentaalfilmi "Tõrjutud mälestused" sai Imbi Paju valmis 2005. aastal. See räägib Imbi emast ja tema kaksikõest, kaunitest naistest, kelle aastaid mahasurutud mälestused okupatsiooniajast, mustemad kui öö, kaader kaadri haaval vaatajani jõuavad. Kaamera näitab erinevaid tundeid vaoshoitult, peatub nägudel, kätel. Jätab aega sõnade vahele.

Imbi kohta on öeldud, et tema kõige tugevam külg on emotsionaalne intelligentsus. Võiks ehk ka öelda - kaasatundmine ja hoolivus.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid