Vikerraadio terviseminutite salvestamisel ütlen sissejuhatuseks “Stuudios on Kaja Tuiskaja” ega pane eksitust tähele enne, kui operaator turtsatab. Kaja ise kostab, et võin rahumeeli jätkata, sest Tuiskaja on tema puhul just see õige nimi, mida paljud kasutavad. Kaasa arvatud ta ise.
Isaga lähedane
Kõige lähedasem suhe oli Kajal oma isaga. Mingist hetkest lapsepõlves kujuneski nii, et Kaja oli isa tütar ja vend Vahur ema poja. “Meil oli isegi kokku lepitud, et kui vanemad jäävad tulevikus väetiks, siis vend kannab hoolt ema ja mina isa eest. Keegi ei osanud ette kujutada, et isa nii äkki läheb...” neelatab Kaja. “Isa oli 60ndates tugev ja sportlik mees, kes polnud elades haige olnud ega ka arsti juures käinud nagu Eesti mehele omane. Ta oli loomaarst, jahimees, tegi koos emaga elupäevade lõpuni rahva- ja võistlustantsu, parematel päevadel oli tasemel suusataja. Ühel päeval tundis ta end pahasti ja ema pealekäimisel sõitis ise autoga Valgjärvelt Põlvasse arsti juurde. Seal diagnoositi insult ja viidi Tartu haiglasse. Koju ta enam ei tulnudki.”
Vitamiinid aitavad tõesti
“Lapsepõlves oli selline jõhker lasteaed, et esmaspäeva hommikul pandi meid vennaga bussi peale ja reedel toodi tagasi. Tagantjärele mõeldes oli see täielik absurd, sest lasteaed asus kodust kõige rohkem 3 km kaugusel. Kuna mulle absoluutselt ei meeldinud seal käia ja olude sunnil olin paras vingurull, siis pandi mind venna juurde suuremasse rühma. Ma ei kannatanud nende titadega olla ja üleüldse olin suurte poistega rohkem harjunud. Olin ilmselgelt kõhn (onu kutsus mind “Nälg”), maatoidud polnud minu maitse ja seepärast andis ema venna kätte purgitäie vitamiine ning käskis mulle iga päev anda 5 tükki. Vahur ei viitsinud minuga nädal otsa jamada, andis purgi kätte, lahterdas viieks ja käskis ära süüa. Sõingi, 25 dražeed korraga. Läksin üleni täpiliseks ja pääsesin koju ravima. Eks me siis minu meeleheaks kordasime seda protseduuri järgmisel esmaspäeval,” itsitab Kaja mõnuga.
Loe edasi ajakirjast...
