"Viimse reliikvia" filmis lauldakse: "Igaüks on oma saatuse sepp ja oma õnne valaja – jaa, jaa, jaa!" Kas sellel laulusalmil on ka praktiline tõepõhi all? Tänaval inimesi vaadates näib, et rahvas just ei kiirga õnnest – kas õnne sepitsemine on nii keeruline?
Millal sa viimati tundsid, et oled õnnelik?
Kõige intensiivsemat õnnetunnet kogeme armumise ajal – siis näeme kogu maailma läbi armastuse silmade.
Armumise tunne on kingitus! Ükskõik, kui kõvasti me pingutame, pole võimalik tahtlikult teise inimesesse armuda. Inimene võib meeldida ning me võime teadlikult tema häid omadusi märgata, kuid mitte armuda.
Teadlased väidavad, et aju keemia muutub armumise ajal – seratoniin, õnnehormoon, annab meile eriliselt hea tunde. Armumise tunne on mööduv, kuid alles jääb suurepärane kogemus kirgastavast õnnest.
Õnnetunne on emotsionaalne seisund ning püsivalt suurt õnnetunnet on raske hoida. Pigem on tunded pidevas muutumises, kõikudes üles ja alla. Kuidas haarata õnnetundel sabast kinni, et see tunne liiga kiirelt ei kaoks?
Tingimuslik õnnetunne
Laulusalmis lauldakse: "On õnnest puudu veel üks samm..." Kui millestki on puudus, siis arvame, et selle saamine teeb meid õnnelikuks – homme on see samm astutud ning algab õnne ajastu!
Tingimused, mida esitatakse endale või oma elule, et olla õnnelik, pole iseenesest halvad. Aga sidudes oma emotsioonid vaid mingite tingimuste täitmisega, võtame endalt võimaluse juba praegu olla õnnelik.
Laialt levinud mõttemuster on: "Olen siis õnnelik, kui lõpetan kooli, leian elukaaslase, saan unistuste töökoha, saan suurema sissetuleku..." Kõik need sündmused ja asjad võivad elus aset leida, kuid õnnetunnet võib tunda juba praegu. Homset õnnetunnet ei saa täna tunda, saab tunda ainult ootusärevust, et homme on õnnelik päev. Nii nagu homse päikesepaiste käes ei saa end täna soojendada, saab ainult loota, et homme paistab soe päike ning siis on mõnus olla. Õnnetunnet saab tunda olevikus, eilne õnnetunne on positiivne meenutus ning homne õnnetunne on positiivne unistus. Emotsioonide tundmine eeldab psüühilist kohalolekut olevikus.
Psühholoogiaalaste uuringute tulemused on näidanud, et inimesed kogevad ainult lühikest aega õnnetunnet, kui nad on midagi saavutanud või omanud. Ruttu harjutakse uue olukorraga ära ning taas käivitub harjumuspärane mõttemuster – olen õnnelik siis, kui... Selline mõttemuster on lõks ning sellest saab vabaneda, kui see läbi nähakse ning ära muudetakse.
Loe edasi ajakirjast...
