Liis Sannik: “Saledana võin minna maailma vallutama!”
Ragne Jõerand, WeigthWatchers Eesti AS suhtekorraldaja
04.10.2006

Liis Sannik on Kaalujälgijate rühma kuldliige ja kuulub nende inimeste hulka, kes võtsid vaevaks liigsetest kilodest lahti saada veel enne, kui kaalunäit juba väga suur. Tänaseks on Liis hüvasti jätnud 17 lisakiloga.

Liis tunnistab, et ei teadnud, kuhu häbi pärast silmi peita, kui kord sattus kõrvuti seisma ühe raseda naisega. “Mul oli umbes samasugune kõht ees, aga mina polnud rase. Siis mõtlesin, et nüüd aitab, aeg on midagi ette võtta.”
2004. aastal kaalus Liis 72 kg. Kaalutabelist lähtudes oleks tema 165 cm pikkuse juures kaalu ülempiiriks 68 kg. Paar ülekilo numbrites polekski olnud muidu elurõõmsa ja optimistliku neiu jaoks teab mis tragöödia, kuid vahejuhtum raseda naisega ei tahtnud Liisi mälust kuidagi kaduda. Kui ta siis juhtus oma pilte sirvima ja sealt vastu vaatav Liis talle sugugi ei meeldinud, oli otsus kindel.

“Ei” kiirtoidule
Liis alustas kaalujälgimist omal käel. Esimese sammuna loobus ta käimast kiirtoidurestoranides. “Need olid minu lemmikkohad. Tavatsesin nädalas ikka 2–3 korda seal süüa, nii hamburgereid kui friikartuleid. Minu erilised lemmikud olid Hesburgeri eined,” tunnistab neiu.
Liikumisega on Liis tegelnud lapsest peale. Algkoolis käis suisa 3 aastat järjest tennisetrennis. Siis aga tulid peale põhikool, puberteet ja peod. “Trenniskäimine jäi tagaplaanile. Toona oli meievanustele tüdrukutele olulisem pidu kui sport,” nendib Liis.

Ülikool tõi tagasi tervisliku eluviisi juurde
Kui Liis asus õppima Estonian Business Schooli (EBS) ärijuhtimist, muutus ta eluviis märgatavalt. “Ülikoolis on neidudel teised prioriteedid. Ma ei mäleta, et meil sõbrannadega oleks pärast õppetööd olnud mõni vaba õhtu. Kõik õhtud püüdsime sisustada spordiga.”
Liis hakkas mitu korda nädalas käima spordiklubis Reval Sport. “Proovisin nii aeroobikat kui jõusaali, aga minu eriliseks lemmikuks sai step.
Omal käel kaalu jälgides ja sportides suutis Liis vabaneda nii mõnestki ülekilost, kuid siis tuli tervislike eluviiside harrastamisse tagasilöök.

Tööotsimise stress paneb sööma
Värskelt diplomeeritud kõrgharidusega ärijuht Liis ei leidnud tööd. Tüüpiline situatsioon Eesti tööjõuturul, kus pigem on puudus oskustöölistest kui valgekraedest.
“Minu ainus eesmärk oli leida endale korralik töö. Kõik muu – toitumine ja sport – jäid tagaplaanile. Tundsin, et see tööotsimise stress mõjub juba halvasti mu vaimule ja füüsisele,” räägib Liis.
Kogu suvi kulus Liisil sobiva töö leidmiseks. Viimaks kroonis otsinguid edu ja tänaseks töötab Liis müügiassistendina firmas AS Elmaksi Hulgikaubandus.
Kohaotsingute ajal koges Liis omal nahal, et kaunis välimus on töö saamisel oluline kriteerium, ainult heast haridusest ei piisa. “Tõsi küll, mul oli praegusega võrreldes umbes kümme ülekilo, kui tööle sain. Aga seda sai sobiliku rõivastusega varjata,” tõdeb Liis.

Alistas müstilise kilodepiiri
Kaalujälgijate rühmaga liitus Liis esimest korda 2006. aasta kevadel, kui tema sõbrannal nappis julgust üksi rühma minna. “Olen talle siiani hästi tänulik, et ta mind rühma kaasa tiris. Ma ei olnud kunagi varem saanud iseseisvalt oma kaalu alla 60 kg. Aga rühmas õiget toitumist õppides hakkas kaal tasapisi alanema,” kõneleb Liis.
Liisi positiivsed kogemused kaalujälgijate rühmas käimisest innustasid ka tema noormeest, kes nüüd kodus sõi isuga Liisi valmistatud lahjemaid toite ja kaotas nii mõnedki ülekilod. Liisi eeskujul hakkas Kaalujälgijate rühmas käima veel teinegi tema sõbranna.
Liisi aktiivne ja tervislik elustiil meeldib kahtlemata ka tema neljajalgsele sõbrale – rotveiler Tracyle. “Me käime koos koertekoolis ja see annab korraliku füüsilise koormuse nii mulle kui koerale.“
Tänaseks on Liis oma soovkaalu kätte saanud. “Kaalujälgimine aitas oluliselt tõsta minu enesehinnangut ja nüüd on mul tunne, et võin lausa minna maailma vallutama!

Loe edasi Kodutohtrist...

Sarnased artiklid