Maarja Jakobsoni elulised energiad
Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina
29.09.2012

Olulisi asju siin elus on äärmiselt keeruline õpetada. Neid saab vaid õppida, arvab näitlejanna Maarja Jakobson. "Tuleb lihtsalt oma ivad välja noppida ja siis neid enda kasuks rakendama hakata."

Kohtume Maarja Jakobsoniga suvelõpuvihmases Tartus, et natuke elu üle vestelda. Tähtsatest ja tähendusrikastest asjadest.
Möödunud suvele mõeldes tuleb praegugi veel naeratus näole: Maarja mängis Ivar Põllu suvelavastuses "Naised valitsevad maailma". Ja see oli üks õnnestunud tükk. "Enamasti arvatakse, et naised on kõik ühesugused," arutleb Maarja. "Aga meid oli laval 7ā€’9 naist, kes kõik väljendasid naiselikkuse erinevaid tahke. See oli rõõmus üksteise toetamine ja energia jagamine!"

Muide, samal laval lõi kaasa ka Maarja vanem poeg Johannes. "Ta on küll alles neljane, aga üllatavalt tubli ja lavastuses täitsa ära kodunenud," ütleb ema. "Kogu aeg sai ise hakkama, mängis teiste lastega (laval olid ka teiste näitlejate lapsed), jonn ei tulnud peale ja ära ei tüdinenud. Ma ei osanud midagi oodatagi, mõtlesin, et kui peaks ära väsima, siis võib ju koju jääda, lavastuses on kõik suhteliselt vabalt korraldatud." Ent etendused kulgesid viperusteta. Vabaõhulava jättis ruumi laste askeldusteks, isegi kui noorim osaline, Katrin Pärna 3-kuune Hugo, nuttis, sõi ja magama jäi, kuulus see kõik asja juurde. "Olen vahel mõelnud, kuidas näitlejate lapsed oma mälestustes räägivad, et nende lapsepõlv möödus aina teatris kulisside vahel. Seepärast olen seni oma lapsi püüdnud sellest säästa. Kuid see etendus andis loomuliku võimaluse emadel ja lastel koos laval olla. Elus ju nii ongi, naistel peavad olema lapsed, lastele antakse süüa ja pannakse nad magama... Kõik, mis juhtub, on õige."

Suurim muutus

Maarja enda pojad on kõige mõnusamas armsuse eas - neljase Johannese väikevend Lukas saab oktoobris kaheseks. Kõrvaltvaatajale tundub just näitlejanna emaroll väga raskena - kui mõne teise elukutse puhul võib ema kergemini lastega koju jääda, siis näitleja tööst sõltub ju ka paljude teiste töö ning see pole nii lihtne. "Aga samas ta saab ju päeval olla lapsega ja õhtul, kui on etendus, on isa kodus," leiab Maarja. "See vastutus jaotub pere peale ära. Kui muidugi juhtud olema üksi või on isal ka etendus, siis tuleb leida head lapsehoidjad või abi küsida vanavanematelt."

Kui palju on näitlejanna elu muutunud pärast poegade sündi? "Muidugi on kõik muutunud," vastab Maarja, ent kinnitab, et see muutumine on järkjärguline ja kestab ikka veel. "Esimese lapsega on muutus vast kõige suurem, sest oma egost ja vabadusest loobumine on nii lõplik! Olin selleks kuigivõrd valmis, sest mu sõbrannad olid juba varem lapsi saanud. Et kõige raskem pole mitte sünnitamine, imetamine ega öine ülevalolek - kõige hullem on see, et nüüd oled sa kellegi teise oma, omaenda tahet justkui enam ei ole," ütleb ta, endal silm säramas.

Samas arutleb ta, et teise lapsega oli juba hulga lihtsam: "See oma mina säilis... või olid sa selle juba varem ära andnud. Esimese lapse võtavad emad ju WC-sse ka kaasa, käivad pesemas, laps turvahälliga vannitoas. Tegin ka nii. Teise pojaga polnud enam vaja - ta magas korralikult. Nii et ma tagantjärele ise ka ei mõista, miks ma esimese poja duši alla kaasa võtsin... Ilmselt on noor ema kogu aeg ise nii ärevil, samas laps võtab ka oma antennidega vastu, kui ema "virvendab", ja on seepärast rahutu. Aga sellest kogemusest ei ole võimalik üle hüpata."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid