Oskus valida ja loobuda on Maarja Tali elus mänginud suurt rolli. Iga kord kui tundub, et nüüd on ta elu paigas, tuleb jälle uus käänak. Väljakutsed leiavad ta lihtsalt üles. Maarja suurim rõõm on praegu teraapiakoer Susi, kellega koos aitab ta lastel lugema õppida.
Esimene asi, mis mulle Maarja Taliga seoses meelde tuleb, on nüüdseks juba 30-aastane ETV lastelavastus "Lumekuninganna", kus ta mängis hulga praeguste Eesti tippnäitlejate kõrval väikest südikat Gerdat. Veel meenuvad mulle loendamatud saated televisiooni laululaste osalusel, kus kaamera ikka ja jälle inglilokilise ja punapõskse Maarja teiste seast üles leidis.
Sellest kõigest on juba üksjagu aega möödas ja selge on, et Maarjast näitlejat ei saanud. Ei saanud temast ka lauljat, kuigi oleks võinud. Maarja karjäär on teinud väga ootamatuid käänakuid, ning viimane uudis temast räägib, et Eesti vabariigi aastapäeva eel anti talle kultuuriministeeriumis MTÜ Eesti Abi- ja Teraapiakoerte Ühingu esindajana üle 2015. aasta kultuurisõbra auhind.
"Olen sellest tunnustusest väga üllatunud, see tuli täiesti ootamatult. Küsisin korraldajate käest isegi üle, kas kutse tuli ikka õigele Maarjale," naerab ta. "Nüüd tean, et meie ühingu nomineeris auhinnale Tallinna keskraamatukogu, mis tähendab, et tunnustati nii meie lugemiskoerte tegevust kui ka ühingu tegemisi laiemalt. Päris uhke tunne oli seista pankade ja suurte hotellikettide esindajate kõrval, kes on eesti kultuuri tõesti suures mahus toetanud."
Koeraga lugema
Abi- ja teraapiakoerte ühing tegutseb Eestis alates 2008. aastast, algusaastatel koondas see pigem huvilisi. Maarja toimetas samal ajal Tallinna vanalinnas hoopiski oma rätsepasalongiga ja juhuse tahtel võttis ta endale ühel hetkel koera – alaska malamuudi nimega Susi. Kui naine taipas, kuidas tema koer armastab suhelda, kuidas talle meeldivad lapsed ning missugune jõud ja võim on sel koeral inimeste üle, astus ta ükskord Susiga vanalinnas asuva lastekirjanduse keskuse uksest sisse ja küsis, kas ta tohiks tulla oma koeraga lastele lugema.
"Olin lugemiskoertest varem kuulnud, ja kuna Eestis keegi sellist asja veel teinud ei olnud, julgesin meid pakkuda ka keskraamatukokku," meenutab Maarja. Õnneks leidus mõlemal pool inimesi, kes kohe härjal sarvist haarasid – muidugi tulge!
Lastele meeldis samuti väga koeraga suhelda ja ilma ema või õpetaja kontrolliva pilguta loomale valjusti raamatut ette lugeda. Sest ükskõik kas laps vaevalt veeris või luges ladusalt, Susi ei laitnud kunagi, vaatas vaid oma naerunäoga lugejale otsa ja lasi lapsel enda üle uhkust tunda.
Nii sai Eesti esimene lugemiskoer Susi nii nõutud ja oodatud lugemisseltsiliseks, et oli selge – sellesse ametisse sobivaid koeri on kindlasti veel, tuleb nad ainult üles leida. Sedaviisi sattus Maarja kokku inimestega, kes otsisid võimalusi kaasata ka Eestis koeri erinevatesse protsessidesse, mis mõeldud inimese heaolu parandamiseks.
"Sain aru, et meie ühiskond on selleks võimaluseks küll valmis, ent tegelikult puuduvad sel tegevusel meil igasugused raamid," jutustab Maarja. "Sel hetkel hakkas mul natuke hirmus: mina tean oma koera ja olen tema peale kindel, aga see ei saa ega tohi olla ainus garantii ja teenuse pakkumise kvaliteedi hindamise mõõdupuu. Pealegi ei osale mu koer tegevustes üksi, ja selle kohta, kas ka mina vastutuseks valmis olen, ei saa ma ise hinnangut anda, sest puuduvad kogemus ja teadmised."
Loe edasi ajakirjast...
