"Keha on reetur," teab Mai Murdmaa, "liikumine reedab isegi selle, kui inimene on maitselage. Kõike võib õppida, aga vaimukultuuri puudumist tehnika ei korva."
"Fotograaf käis juba ära," ütleb koreograaf Mai Murdmaa mind esikust edasi juhatades. "Mulle tehti nii ilmatu uhke meik, et... Ma polnud isegi noorest peast nii ilus!"
Ilus on ta tõesti. Aga kui oled eluaeg tegelenud kaunite kunstidega, siis ei maksa seda ehk ka imeks panna.
Mulle meenub kuulus kreeklane Zorbas, kes tavatses kõik, mis tal elu ja inimeste kohta öelda ja arvata oli, ilmsiks tantsida. Sest Alexis Zorbas leidis, et mõistus on kondine apteeker, kes mõistab ainult kaaluda ja vaagida, ning sõnad ei väljenda tegelikult midagi.
Kas tantsuga saab kõike väljendada?
"Päris kõike ei saa," arvab Mai Murdmaa. "Edasi saab anda tunnetuse, emotsioonide maailma, aga mõttemängu, seda, mis puudutab puhast intellekti, pole võimalik tantsus väljendada. Mulle ei meeldi need nn stooriballetid, mida tehakse - kasutatakse pantomiimi, et näidata mõttetööd..."
Kui oluline on sel juhul tantsija intellekt? Kas tantsija...
"... võib olla rumal? Teate, kui inimene on looduse poolt ürgselt tugevate tajudega, siis ei pea ta sugugi väga tark olema. Parem muidugi, kui on - oskus analüüsida tuleb ka tantsukunstis kasuks. Ent ma pean ütlema, et on ka selliseid looduslikke andeid, kus intellekt rikub naturaalse tunnetuse ära. Näiteks Tiiu Randviir on väga tark inimene - ma arvan, et temale kui tantsijale see kasuks ei tulnud. Kaie Kõrb on tantsijana äärmiselt orgaaniline, ma ei usu, et tema oma rollide juures intellektuaalset analüüsi teeks, tema läheb looduse järgi. Juta Lehistel oli nii ühte kui teist.
See kõik on individuaalne, aga ainult mõistusega ei tee muidugi tantsukunstis midagi ära. Tunnetuse orgaanika on tähtis, kindlasti töökus - ma pean silmas tööd iseendaga igal tasandil. Ja armastust peab olema. Kui seda ei ole, siis pole mõtet tantsimist õppida.
Intellekt on arendatav, inimese areng võib olla lõpmata pikk. Sa oled ju igal eluperioodil natuke erinev, ja kui oskad eelnenud aegadest midagi kaasa võtta, korrigeerida, siis ma ei näe küll põhjust, miks areng ei võiks kesta kuni hauani."
Kriis võib osutuda õnnistuseks
Kas inimesed oskavad olnut mõtestada, korrigeerida, nagu ütlete?
"Noh..." venitab Mai Murdmaa mõtlikult. "Mulle tundub, et enamasti mitte. Oleneb, kuidas keegi oma elu näeb ja näha tahab. Tegelikult on igas elus moment, kus inimene peab hakkama endaga tegelema. See hõlmab kõike, kogu tervikut - keha ja vaimu, elufilosoofiat, eetilis-moraalseid printsiipe. Kui oled pannud selle seemne maha, et hakkad oma vaimsusega tööle, siis see seeme idaneb. Vahel võib suur õnnetus olla õnn - pead otsima teid, kuidas olukorda lahendada, kriisist välja tulla. Ja kui leiad õige tee, siis võib see kriis osutuda õnnistuseks, tänu millele sa hoopis võidad.
Kui vigastus minu tantsijakarjäärile 20-aastaselt punkti pani, oli see minu jaoks väga suur kriis. Ma olin peaaegu et priimabaleriin, terve elu oli suunatud sellele, nii et tulevikul oli kriips peal. Aga minus on ürgvitaalsus, see aitas edasi. Tuli Moskva-periood, GITIS, väga rikkad, vaimselt suurepärased ajad. Ja kuidagi suhteliselt sujuvalt siiski tuli see ballettmeistri roll tantsijakarjääri asemele..."
Maailmatasemel naiskoreograafe ei ole just palju. Miks?
"Ei ole tõesti. Kui Euroopat vaadata, siis Saksamaal vast kõige rohkem: Pina Bausch, Susanne Linke, Jutta Hell, Sasha Waltz jne; Rootsist muidugi Birgit Cullberg. Aga ega naisi selle ameti peal palju ole, nagu ei ole tegelikult palju ka maailmatasemel naisrežissööre, -draamalavastajaid jt. Miks see nii on, selle üle võib diskuteerida, aga kas on mõtet? Lavastaja, ballettmeistri roll nõuab teatud iseloomuomadusi, mis ehk pole naisele väga loomupärased: omajagu karmust, kindlust, haaret, jaksu suurt vastutust võtta, suurt vaimset jõudu."
Kas suurepärasest tantsijast saab ka geniaalne koreograaf?
"Ei pruugi. Ballettmeistri puhul on kõige tähtsam kujutlusvõime ja et kas see nii-öelda täitub vormiga. See määrab, kas sa oled koreograaf või mitte. On suurepäraseid tantsijaid, kes osutuvad keskpärasteks koreograafideks. Ja vastupidi, näiteks Juri Grigorovitš pole kunagi olnud suurepärane tantsija, aga ballettmeistrina on võimas. Musikaalsus on tähtis, eruditsioon."
Loe edasi ajakirjast...
