Marje Metsuri tööraamat on igav – sinna sai märge vaid ühest töökohast. Aga elu on olnud kirev. Kõike muidugi see taarausuline ristsõnasõltlane ei jõua siin oma elust pajatada, midagi peab jääma ka raamatusse, mida temast praegu kirjutatakse. Kuid kangete naiste väest räägime küll.
Trehvame Marjega ahviaasta esimesel päeval ja ta kiidab, et no nüüd peaks hea aasta tulema: "Horoskoop lubab edu nii kunstis, töös kui ka rahaasjades. Seda ju vaja on, eriti kui oled pensionär ja tööstaaži "ainult" 55 aastat. Selle eest on mu pension 420 eurot ja 19 senti."
Marje räägib seda kõike naerusui ja häälestki kostab elujaatavat olukorra üle naermist, isegi jutumärgid sõna "ainult" ümber on koolitatud kõnest kuulda. Ja palju lootust.
"Olen Madu ja Vähk, kuu kaitse all veemärk, lisaks on mul õunapuu tugevus ja viljakus. Nii et sel päeval, kui sündisin, pidid loojad olema päris heas tujus. Vähil on muidugi ka puudusi: ta on kõva koorikuga, aga hästi õrna lihaga. Lisaks on vähil ju komme urgu pugeda ja sinna tükiks ajaks jääda, aga õnneks madu veab ta sealt välja.
Mõningane usk mul neisse asjadesse ikka on, muidu olen Taara usku. Käin metsas, silitan puid ja räägin omaette, paljud rollidki on sedasi sündinud. Mets kuulab mind ära."
Seepärast, et Marje ise on Vähi tähtkujust, jääb temast selle loomakese liha puutumata, pealegi on näitlejatari meelest väga julm, kuidas vähki tapetakse – keetes. Loodusesse suhtub ta üldse ülima aukartuse ja lugupidamisega, sellest ka Taara usk.
Lihtsad igapäevased rituaalid
"Olen maalaps, looduse sees kasvanud. Minu jaoks on Taara usk mets. Viimastel aastatel olen veetnud poole aastast Võru-Kubijal – kodukohas on imeline olla, metsas ja järve ääres üksi uidata. Suvehommikutel tõusen alati kell viis, joon aias öösärgi väel oma kohvid, teed ja sidruniveed ära ja siis kõnnin paar tundi. Metsast saan rahu, energiat, pingemaandust. Lapsest saati olen palju marjul-seenel käinud ja teen seda praegugi meelsasti. Kui talveks Õismäe korterisse tulime, hakkasin kohe sellest puudust tundma. Aga ka talvel, kui väga libe pole, püüan Õismäe tiigi ümbergi jalutada."
Pimedamal ajal ärkab Marje pisut hiljem, nii kuue paiku, ja siis joob vägisi klaasi vett. "Lihtsalt organismil on seda vaja, arst soovitas, muidu olen väikse joomaga. Vahel on vee sees sidrunit, mett ja ka ingverit, kuigi ingver ei ole mulle kunagi väga meeldinud, vaikselt hakkan harjuma. Ja siis ma võimlen oma 13. korruse rõdul, teen hingamisharjutusi, tõstan jalgu – ühesõnaga äratan organismi üles. Seejärel hakkan ristsõnu lahendama. Olen lausa sõltlane. Mehe järel hakkasin tegema ja nüüd olen isegi hullem. Sealt saab pooljuhuslikult palju uusi teadmisi."
Väekad ja kanged naised
Obinitsal mängitakse "Obinitsat" tänavugi suvel, ja nagu mullu, nii ka nüüd 13 korral. Marje Metsuril on selles tükis peaosa – ta mängib Maria Kaljut.
See on tõestisündinud lugu edukast ja rikkast Setumaa perest. Marje kehastatav Maria viidi 86-aastasena Siberisse, oli seal seitse aastat, ja kui naasis, elas veel ühe aasta, maeti Obinitsa kalmistule. Selle naise väe eeskujul loodab Marje endalegi pikka iga, 3. juuli etendusepäeval tähistab ta oma 75. sünnipäeva.
Oma kodukandi kangeid naisi on Marje Metsuril tulnud kehastada teisigi – nii "Taarkas" kui ka "Pekos". Nende lood meenutavad talle osalt justkui killukesi enese elust. Ka see pole kerge olnud. Seesama metsakorilus tuli ju tarvidusest: ema kasvatas Marjet ja ta kaht õde üksi, kuna isa oli sõjas surma saanud – nii oli iga lisakopikas, olgu või marjade müügist, abiks.
Võrukesel Marjel on niisiis viimaste aastate rollidega tulnud ka setu keel suupäraseks saada, ja on täitsa vale arvamine, et see ju võru keelega sarnane. Ei ole ühti: "Kui lavastaja Ain Mäeots mulle esimest korda teksti saatis, oli mõtlemist küll – näiteks et mida mõeldakse, kui on öeldud: "Lõika kossakese ära". Arvasin, et äkki jalad, aga ei, olid hoopis patsid!"
Võru keel on Marjel aga täiuslikult suus, kodukandis naabritega ainult seda kõnelebki. Ja kõneleb valjusti.
Käre hääl kui visiitkaart
"Mulle ei öeldud teatrikoolis kunagi, et mind ei ole kuulda. Meil olid vägevad õpetajad: Voldemar Panso, Helvi Tohvelmann, Leo Kalmet ja Vello Rummo. Õpetati õiget hingamist – et kuidas rind ei tõuseks, vaid õhk liiguks diafragma kaudu. Ka nüüd kasutatakse ju igasuguseid tehnikaid, aga paljudel noortel näitlejatel läheb miskipärast palju teksti kaduma. Kui meil näiteks oli Estonia kontserdisaalis lavakõne eksam, andis Panso hääletugevuse prooviks lause "Kuule, Ruudi, tuul lõhkus meie maja maatasa!" ning käskis seda hõigata nii tugevasti, et Estoniast kostaks raekojaplatsi. Hõikasin ja sain komisjonilt aplausi."
Vahel on Marje ka oma häälele liiga teinud ja sattunud kahel korral häälepaelte operatsioonile. Kuid olid ka ajad, kus Marje mängis väljasõitudel lasteetendust "Mary Poppins" kaks-kolm korda päevas hoolimata 38,5-kraadisest palavikust.
Käreda hääle retsepti Marje ei tea, aga talle kui teise lennu tudengile ütles Panso juba teatrikooli ajal, et Marje on hääle poolest esimese lennu lõpetanud Maila Rästase mantlipärija.
"Olin konsi kolmandal kursusel, kui pidin esimesele opile minema, ja Panso helistas kirurgile: "Kui saaks selle hääle jätta"," meenutab Metsur. "Mind lohutati, et Zarah Leanderile tuli see õige madal hääl alles pärast häälepaelte operatsiooni."
Loe edasi ajakirjast...
