Kui nina on pikemat aega kinni, siis tuleb hakata selle põhjust uurima. Kõigepealt peaks ennast ise jälgima, millal nina kinni on: kas hommikul, õhtul või pidevalt? Millisel aastaajal? Mida inimene ühel või teisel päeval sõi või kus ta viibis? Milliseid riideid ta kandis ja milliseid kosmeetikavahendeid kasutas?
Võiks ennast jälgida ja iga päeva kohta kirja panna kas või ühe kuu jooksul.
Üleskirjutamine on küll väga tülikas tegevus, kuid arstile on sellest palju kasu: nii võib selguda mõnigi tõsiasi, mille peale nohu põhjust otsides algul üldse ei tule. Alles siis võiks minna oma perearsti juurde, märkmed kaasas, ja temaga arutada, kas kõigepealt käia allergoloogi juures. Kui aga seal selgub, et allergia nohu põhjusena on välistatud, tuleb edasi tulla juba kõrva-nina-kurguarsti juurde ja teha uuringuid.
Püsival nohul võib olla igasuguseid põhjusi, kuni selleni välja, et mingit erilist põhjust ei olegi. Näiteks võib nina kinni olla puhtalt stressist, sest selle tagajärjel veresooned üldiselt ahenevad. Ka ninas. Kui ninalimaskesta veresooned on stressi tõttu pidevalt ahenenud, siis ninalimaskest muutub lõpuks väga kuivaks, nina läheb kinni ja me ei saa selle kaudu hingata. See on väga tüüpiline inimestele, kellel läheb igal õhtul nina kinni ja pea hakkab valutama.
Siin on palju muid võimalusi. Näiteks ka reflukshaigus võib tekitada kroonilisi ninahingamise häireid. Põhimõtteliselt on nii: kui nina on püsivalt nina kinni – võib olla ka kord üks, kord teine pool –, siis see nõuab igal juhul uurimist.
Kahjuks lõpeb vahel uurimine sellega, et me ei saagi teada, millest nina kinni on – nina vahesein ei ole kõver, ei ole polüüpe, limaskest pole suuresti paksenenud... Kõik peaks nagu korras olema, aga inimene tunneb, et ei saa nina kaudu hingata.
Kas stressinohu on nüüd uus moehaigus?
Sugugi mitte. Nina on üldse stressile ja emotsioonidele hästi tundlik organ. Näiteks kui inimene nutab, hakkab nina vett jooksma. Nina võib olla vesine eriti nendel, kellel on vererõhk liiga madal, ja ka vanematel inimestel. Arvatakse, et see on autonoomse närvisüsteemi tasakaalustamatusest. Nüüd tuleb välja selgitada, kas sellise püsiva nohu taga pole mingit muud põhjust. Kui kõik on korras, siis inimesel tulebki leppida sellega, et peab kogu aeg taskurätti kaasas kandma. Tavaliselt ei peagi siis niivõrd nuuskama, kuivõrd nina pühkima. Inimene sööb suppi – nina läheb vesiseks, astub toasoojast õuekülma – nina hakkab tilkuma. Miks? Sest ninalimaskest ei reageeri temperatuuri muutusele adekvaatselt.
Kas püsiv nohu võib tulla ka suitsetamisest ja napsitamisest?
Loomulikult mõjub suitsetamine ninale kehvasti, sest suits on ninalimaskestale ju lisakoormus – nina peab tegema kõik selleks, et suits ei jõuaks kopsu. Nii on ninalimaskest püsivalt ärritusseisundis. Napsuga on selline lugu, et see laiendab veresooni. Näiteks on olemas inimesi, kes ei saa tilkagi juua punast veini, sest selles leidub ka aineid, mis laiendavad veresooni nii palju, et nina läheb momentaanselt kinni.
Kas püsiva või sagedase nohu eelsoodumus võib olla ka pärilik?
Jah, on inimesi, kellel on pärilikult väga kitsad ninakäigud. Kindlasti on pärilik ka ninalimaskesta võime teha oma tööd. See tähendab: erinevate limaskestas olevate rakkude töövõime on väga erinev. Paljuski sõltub püsiv või sagedane nohu ka närvisüsteemi tüübist: osa inimesi on teistest tundlikumad. Eriti lapsed. Kuna lapse stressitaluvus on väike, siis on neil ka ülemiste hingamisteede haigusi palju rohkem kui täiskasvanutel.
Kui laps käib lasteaias ja üks nohu järgneb teisele, peab kõigepealt uurima, kuidas talle seal meeldib ja millised on suhted perekonnas. Kujutage ette: kui viibida päevast päeva ebameeldivas paigas ja olukorras, siis eriti laps tunneb end seal väga kaitsetu või ahistatuna ja jääb sellises pidevas pinges kergemini haigeks.
Mis on tavaliselt lastel kõige sagedasemad haigused? Ikka ülemiste hingamisteede haigused. Kui üks järgneb teisele, siis on suurem võimalus, et ninalimaskest pole suuteline üldse lõplikult terveks saamagi ja kujuneb välja krooniline nohu. Nii et peame mõtlema ka sedapidi, mitte ainult last ümbritsevatele viirustele. Üldiselt on nii: mida vanem on inimene, seda harvem tal viirusnohu on.
Viirusnohust rääkides ütlesite, et kord-paar nohu aastas on loomulik ja sellest saab enamasti ise jagu.
Millal aga nohuline peab kindlasti arstilt abi otsima? Arsti juurde peaks minema siis, kui nohu on tihedamini kui kord-paar aastas, aga ega seda soovitust tavaliselt kuulda võeta. Aga kindlasti tuleb arsti juurde minna siis, kui • kohe nohu alguses kaob ära lõhnataju • kõrvad lähevad lukku või hakkavad valutama • tekib tugev valu põsekoobaste või otsmikukoobaste piirkonnas, raskus- ja loksumistunne. Algul pöörduge perearsti poole, sealt edasi juba kõrva-nina-kurguarsti juurde. Lõhnataju väheneb nohuga ikka, aga kui nohu on olnud paar päeva ja enam üldse lõhna ei tunne, võiks kas või kordki arsti juures ära käia, sest on oht, et limaskesta turse on nii tugev, et peab saama lisaravi või tegema põsekoobaste pildi.
Nohune nina kuivast ruumist
Ka liiga kuiva õhuga toas või tööruumis viibimisest võib tulla püsiv nohu. Seda nimetatakse vasomotoorseks nohuks. Ninalimaskesta rakkude tööks on vajalik õhuniiskus. Kui õhk on liiga kuiv, muutuvad tolmuosakesed selles väga pisikesteks. Kuna õhu puhastamine toimub ninas, siis peened tolmuosakesed katavad ninalimaskesta tihedalt ära ning pärsivad teatud rakkude tööd. Nii hakkab vähem lima tekkima, mille tõttu ei saa puhastusrakud korralikult töötada. Kuna puhastusrakud ei saa korralikult töötada, ei teki ka lima. Nii tekib omamoodi kinnine ring. Algul saaksime abi ninatilkadest või tablettidest, aga kui protsess on juba süvenenud, rips- ja limarakkude töö ja limateke on väga häiritud, siis ei olegi niisugusele nohule erilist abi.
Kahjuks märkame probleemi alles siis, kui see on juba suur. Muidugi on mõistlik aeg-ajalt nina soolaveega loputada, kui tööl on tegemist kemikaalide või tolmuga või kui ruumis on väga kuiv ( konditsioneeritud) õhk ja pidevalt töötatakse arvutiga. Nina loputamisega ära uhtuda kõik selle, mis ninalimaskestale on pidama jäänud. Nina loputamine on üks väheseid abinõusid, mis olukorda leevendab. Peale selle tuleb aktiivselt värskes õhus liikuda ja sporti teha – et organismi üldine toonus oleks väga hea.
10 meeldetuletust viirusnohu leevenduseks
1. Kui nina ei ole kinni, loputage seda kõigepealt võimalikult tihti soolavee ehk füsioloogilise lahusega.
2. Soolavett on mõistlik apteegist osta, sest täpselt 0,9% lahust on raske ise kodus valmistada.
3. Kui nina on kinni, kasutage ka ninalahtistavaid tilku või tablette.
4. Turset alandavaid tilku ei või tihedamini ja rohkem ninasse panna, kui ravimi infolehel on soovitatud.
5. Küüslaugu söömine ja selle eeterlike õlide sissehingamine on viiruste vastu hea, kuid küüslauku ei maksa ninasse panna – ärritab liialt limaskesta.
6. Nina soojendamisel pole mõtet – seal on nohu ajal niigi kuum. Leevenduseks sobib rohkem tuline jalavann.
7. Nuusake nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja, ainult ühte ninapoolt korraga ja mitte liiga kõvasti.
8. Ühekordselt kasutatav pabertaskurätt on hügieenilisem kui riidest rätik.
9. Ka nohu puhul on pool ravi see, kui saate kohe algul päeva-paar rahulikult kodus teki all olla.
10. Alla 3aastaste laste viirusnohu on üldhaigus, mis võib alata mitte ninakinnisuse või -jooksmise, vaid hoopis kõrge palaviku ja kõhulahtisusega. See vajab tähelepanelikku jälgimist ja ravi. Alla aastasele lapsele tuleb kindlasti arst koju kutsuda.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
