Ma ei mäleta enam täpset aastanumbrit, millal me Anne Velliga esimest korda kohtusime, see võis olla 2002 või 2003. Annel oli äsja ilmunud plaat, mis kandis nime "Sinine lina", ja me rääkisime temaga sel puhul ühe ajakirjaloo tarvis muusikast, elust ja armastusest. Sellest ajast on nüüd üksjagu vett merre voolanud, eelnimetatud ajakirjagi pole enam olemas. Aga Anne on ikka täpselt samasugune nagu toona. Teeb oma nukuteatrit, kirjutab laule ja näidendeid, annab kontserte. Astub lavale, teeb suu lahti – ja suur saal saab teda ääreni täis.
Kuidas ta seda teeb? Seda läksin küsima Kehrasse, kus Anne Velli nüüd juba neljandat aastat elab.
Millest see oleneb, et mõni on kõrge eani terav ja särav, aga teine vajub varakult lonti?
Anne Velli: "Paljud on öelnud, et nii kui 65 või 70 ette kukkus, tuli eluhoiakusse drastiline muutus. Ilmselt kuskil seal on inimese elus niisugune murdekoht, kus eluhuvi kipub ära kaduma. Samas on aeg ju kokkuleppeline mõiste. Kui keegi kreeklane või roomlane kunagi otsustas, et aastas on 365 päeva, siis – ega minul ei pruugi see nii olla. Võib-olla minu aasta kestab näiteks 531 päeva?
Ma kogu aeg nagu ootan midagi. Ma ei tea, mis asja – nii vanal inimesel peaks juba Liiva-Annusega väike kontraht tehtud olema, eks ole? Aga mina ootan, igal hommikul ärkan, silmad säravad – niisugune tunne, et midagi kindlasti veel tuleb. Ma olengi üldjoontes sihuke lapsemeelne. Halb jookseb ruttu mu pealt maha, unustan selle ära, aga hea jääb hinge.
Ja üldse, mis mul viga peaks olema? Lapsed (poeg Hendrik Sal-Saller ja tütar Jana Arendi – LA) on mul väga tublideks inimesteks saanud, sõbrad on toredad ja hoolivad, omaksed kõik käepärast, katus pea kohal, nälga pole päevagi kannatanud, king on jalas ja riie seljas – mis sa hing veel tahad? Paljut polegi hea tahta, inimene läheb siis tigedaks ja kadedaks. Peaasi et huumorimeel ära ei kao ja ikka naerda mäletad. Ja side maaga on oluline. Maa, mets ja meri on need, mis tagavad rahu, selge silmavaate ja helge hinge."
Mida oma tervise heaks peale naermise veel teed?
"Ma olen kogu teadliku elu ennast liigutanud, aga nüüd olen selles vallas päris süsteemselt toimetama hakanud. Talisuplust just ei harrasta, aga kevadest sügiseni käin iga päev ja iga ilmaga oma tiigis (Annel on maakodu Kehra lähedal – LA) suplemas, kuni suurte külmadeni välja. Kepikõndi teen nii palju, kui aega ja võimalust on, nädalalõpu juurde käib saun, vahel käin ka spaades.
Ja hommikuti katsun ikka 40 minutit võimelda. Mul on hea trennisüsteem, mille kunagi omandasin Kalju Saarekese trennides ja kus on koos nii pilates kui ka bodyjumping pluss veel igasugused spetsiifilised joogaelemendid. Püüan end vormis hoida ja energiat säilitada. Igatahes trepist käimine veel hingeldama ei aja."
Ka hääl on Sul endiselt võimas. Kas see on looduse poolt kaasa antud?
"See "toru" on mul küll jah jumala poolt kaasas. Mu isa oli puhastverd ukrainlane, ju see sealtpoolt pärit on. Seal laulavad peaaegu kõik suure häälega ja ilusasti, nagu Itaaliaski. Kui vanasti olid Lainega pikad reisid, ja reisitingimused kuidas kunagi – külmad bussid, lennujaama põrandal magamine lennuilma oodates jne –, siis vahel ikka juhtus, et hääl läks ära. Kord oli ka mul olukord, et häält ei olnud üldse, aga oli vaja laulda kolm laulu jutti. Mäletan, kuidas Raivo Dikson käratas: "Pole minu asi, kuidas, aga ära sa selle laulad!". Ja imelugu, kuhugi ma selle häälenatukese ajasin, mingisse positsiooni, ja saingi lauldud. Siiamaani imestan, kuidas see võimalik oli, kui enne ei tulnud suust mitte üks piuks."
Kas vastab tõele ütlus, et 99 protsenti tööd teeb igaühest artisti missuguse?
"Ei vasta! Muidugi pead tööd tegema, ilma ei saa, aga ikka anne on see, mis artisti saatuse määrab. Ja siis veel see tabamatu miski, mis publikut köidab – ka siis, kui mingit show’d taga ei toimu, miski ei vilgu, mürise ega särise, ei ole tulelonte vms. Seda tabamatut miskit ei saa õppida, ei saa tekitada mis tahes suure tööga. See kas on või ei ole. Kunstlikult haibitud tähed on hooajakaup, muusikatööstuse produktsioon. Miski, mis pole päris, ei kesta kuigi kaua."
Kirjutasid mõned aastad tagasi vahva raamatu "Türkiissinine". Kas ja kui palju pidid seal asju ilusamaks valetama, maha vaikima vms?
"Minu meelest läks mu raamatul hästi, tiraaž müüdi suhteliselt ruttu läbi. Küsitakse praegugi veel, aga mida pole, seda pole. Ja ei valetanud ma seal midagi, lihtsalt kõiki asju ei räägita. Algul kartsingi, et kes minu raamatut ostab, kui seal pole skandaale ega paljastusi. Aga tuli välja, et on küll inimesi, keda ei huvitagi kõige rohkem see, kes kellega magab või kui palju keegi joob või ei joo."
Iseendast ei räägi Sa oma raamatus üldse. Miks?
"Ma ei arva, et terve ilm peab minu eraelu teadma. Mul on olnud huvitav elu tänu kolleegidele ja neid tahtsingi meenutada ja tänada. Poleks neid, poleks ka minu elu. No võib-olla oleksin kuskil vabrikus nööpauke teinud, aga sellest poleks hoopiski midagi kirjutada... Elu on õpetanud, et kümme korda mõõda ja üks kord lõika."
Sinu lastel on põlvkond vahet. Kui erinev oli sellega seoses emaks saamise kogemus?
"Mis emadusse puutub, siis esimeses abielus ei teadnud ma sellest midagi. Mehe eeskuju minu kodus ju ei olnud, nii et abielu oli minu jaoks täiesti uus maailm. Ma ei taha laskuda üksikasjadesse, aga poja sünnitamine ja tema esimesed eluaastad olid minu jaoks suur katsumus. Olin 19-aastane, rumal ja abitu. Õnneks oli ta mul terve ja tubli laps – on praegugi.
Kui tüdrukut ootasin, olin 38-aastane. Tolle aja mõistes sünnitaja kohta liiga vana, tuttavad tulid minu juurde, et oh ja ah, kas sa ei karda, kuidas sa julged sünnitada? Ja mul ei tulnud mitte üks kord ka mõttesse, et mu lapsel võiks midagi viga olla – kõik naised sünnitavad, miks mina siis ei või? See näitab jälle, et ma ei tea, kui vana ma olen... Tänu taevale, Jana on maailma kõige toredam laps üldse, keda üks ema endale soovida võib. Võin öelda üht: oled sa emana noor või vana, oma last saad sa lihtsalt tingimusteta armastada ja võtta tema eest vastutuse kogu eluks. Kuigi üks on mul nüüd juba üle 50 ja teine üle 30, meeldib mulle ikka öelda neile pojake ja tütreke."
Sinu pojast on saanud rokilegend. Kas kippusid ka ise juba väiksena lavale?
"Alguses tahtsin saada arstiks – ema oli ju meedik ja mu õde õppiski arstiks –, seejärel balletiartistiks. Mul oli tants veres, olin plastiline, painduv ja liikuv, muusika võlus mind. Viie-kuueselt hakkasin käima balletiringis, seejärel tuli balletikool. Aga füüsilisi eeldusi mul balletiartistiks saada ei olnud, lihased olid lühikesed. Ja siis jäin veel ka südamereumasse. Lapse asi, õhukesed sitsipüksid jalas, õues 30 kraadi külma – ega bussid ei käinud siis nii nagu praegu, et kümne minuti tagant, ikka kahe tunni tagant käis buss Stalini väljakult! Kui koju jõudsin, olin kange nagu pulk. Olin koolist pool aastat eemal ja siis öeldigi emale, et parem, kui ta praegu ära võtate, mitte siis, kui juba lõpuklassis on.
Olin 10 või 11 ja tundsin, et mu elu on läbi. Kaks päeva nutsin voodis. Aga siis läksin pioneeride paleesse tantsuringi, kus käisin aastaid. Ühtlasi hakkasin käima Heino Kaljuste lastekooris, mis oli korrus kõrgemal."
Kas see oli ema soov, et lapsed tegeleksid kaunite kunstidega?
"Oh, ei olnud ema soovitus, ema oli ju tööl kogu aeg! Meditsiinitöötaja, pikad valved, mitu vahetust. Nagu see elu tollal oli. Aga meil oli vanaema ja meile sellest piisas.
Ikka ma ise tahtsin käia igal pool. Tol ajal oli selle poolest lihtne, et kõik ringid olid tasuta – mine ja tee, mida soovid, kui aga huvi on. Lauatennisetrennis käisin mitu aastat. Baleriinikutseks mul eeldusi ei olnud, seevastu kergejõustikuks oli neid hulgi! Mul on ju pikad jalad ja lühike kere, jooksudistantsid, igasugused hüpped – need olid mul naljaasi teha! Mind pandi alati võistlema, kui koolil mingid kohtumised olid, ja ma alati võitsin. Hüppasin kõrgust 1,35, niisama karjapoissi, külmalt; kaugust 4 meetrit ilma ühegi trennita. Minust oleks võib-olla saanud hea sportlane, aga mulle ei meeldinud võistelda."
Kuidas lapsepõlv tagantjärele tundub?
"Vaat mis oli huvitav – toona olid inimesed rõõmsad. Palju rõõmsamad kui praegu! Mitte midagi meil ei olnud, aga sõda oli läbi! Praegu ei kujuta keegi ettegi toonaseid raskusi, aga nina kirtsutatakse iga väikese asja peale. Vahel mõtlen, et kui saaks, virutaks kõik need vingujad nädalaks ajaks tagasi sellesse aega!
Ükskord ma ütlesin ühele soomlannale, kes muud ei teinud, kui vingus ja virises, et see on halb, too on halb – nõukaaeg oli meil siis veel –, et vaata kui toon su kuuks ajaks siia Eestisse elama, ma vean kihla, et pärast seda viskad sa ennast vabatahtlikult viienda korra pealt alla. Soigumine on kõige hullem – vaata kuidas temal on ja miks mul ei ole. Jama! Võta mõni miljonär – hea küll, tal on need miljonid, aga tal ei ole võib-olla jälle kana õue peal. Aga minul on!"
Teed oma etendused otsast lõpuni ise. Mis paneb Sind looma?
"No kui ma juba oma teatri tegin, siis pean ma ju ka uut repertuaari tootma. Eks ma käin samuti nagu kõik teisedki loojad, suuremad või vähemad, sagedasti nagu munavalus kana – peas ei ole mitte ühtki ideed, aga juba ammu on aeg, et peaks tegema... Ega tellimise peale ei tule ka, kas palu või vannu. No aga siis ikka lõpuks seal üleval halastatakse ja antakse midagi. Enamasti teen ma oma etenduste jaoks kõik peale nukkude ise: muusika ja tekstid, laulud-mängud-värgid. Paar asja olen muusikaliselt laenanud nende aastate jooksul."
Kas Sinu truu kaaslane flööt oli kohe algusest peale armas pill?
"Flööti mängin nüüd veel ainult enese vormis hoidmiseks. Mulle meeldib mängida vanu, õpiaegadel mängitud kontserte ja etüüde, klassikalisi teoseid... Aga seda pean ütlema, et me oleme flöödiga olnud küll sõbrad, aga tema on algusest peale olnud minust üle. Ja nii see ka jääb."
Varsti lendate mehega jälle soojale maale talvituma?
"Me oleme kõik need saared seal läbi kolistanud – Kreeta, Korfu, Mallorca jne –, ikka olime talviti nädalakese seal kandis. Kuni sattusime Tenerifele. Issand jumal, kuidas mulle seal esimesest pilgust meeldis! Midagi oli seal nii oma, ma ei oska öelda, mis asi, vist kodutunne.
Ma ei viitsi enam maailmas ringi tuuseldada. Tenerife on koht, kus ma tahan olla. Tänavu juba kümnes aasta. Kõik on tuttav, kohad ja inimesed, sõbrad ootavad ees. Tenerifel on vahva ka see, et külaliste kontingent on suhteliselt vana, mina olen seal veel üks nooremaid! Ja kõik käivad ikka veel käest kinni, kes kepiga, kes keda käruga lükkab, hästi armas. Palju on sakslasi, aga ka inglasi, venelasi, selline mõnus rahvaste paabel. Päike, meri, soe kliima – mis sa, surelik, elust veel rohkemat ihkad?"
Kas on midagi, ilma milleta Sa kuidagi elada ei saa?
"Mul on päevaplaanis kindlad asjad, mis ma pean ära tegema: pool tundi pilli harjutama sellest on küll, ma ei valmistu ju kontserdiks, hoian end lihtsalt vormis ja hingamise korras – ja tegema kas kepikõndi või võimlema. Kui need asjad on tegemata, siis hakkab süda valutama, nagu oleksin millegi hulluga hakkama saanud.
Ja töö on oluline. Ei kujuta ette, mis siis saab, kui ma enam ei jaksa tööd teha. Loodetavasti jään enne nii dementseks, et ei pane seda siis ise enam tähele. Seda, et mul tööd ees ei ole."
