Erimeelsused on osa suhetest ja nendega tuleb tegeleda. Kui üks pereliikmetest selle kõik alla neelab, annab see lõpuks tagasilöögi.
Erimeelsustega tegelemine ja riidlemine on kaks erinevat asja. Kui jutt ägeneb, tekib vaidlus, hääl tõuseb, mis ei ole hea viis asjade klaarimiseks. Ära süüdista, vaid ütle, mida tunned. Kuula, mida teine inimene räägib.
Kuid ei tohiks olla oma kõige olulisemate väärtuste suhtes paindlik. Kui näiteks laste tervislikud toitumisharjumused on sinu südameasi, siis ei tasu sellest loobuda.
Kui leiate, et te ei suuda ennast enam kontrollida, siis lõpetage vaidlus või riid. Kui pulss kiireneb üle saja, tasub võtta 10–20 minutit vaheaega. Hiljem rahunenult võib asja juurde tagasi tulla, kui see oli oluline.
Lapsel on lubatud näha emotsioone, kuid tal ei ole hea olla tunnistajaks riidudele või kaklustele, rääkimata ise kaklusse sattumisest. Laps peab nägema, kuidas vanemad lepivad. Lapsevanemad on eeskujuks, kuidas austada nii enda kui ka teiste piire.
Pärast võid lapselt lapsepäraselt küsida, kuidas ta olukorda koges. Kui tundub, et laps kannatab vanematevahelise pinge all, peavad vanemad teadlikult otsima konstruktiivsemaid viise oma erimeelsuste lahendamiseks. Lapsele peab jääma ka peale vanemate riidu turvatunne, et erimeelsusi on, kuid need lahendatakse ja pärast lepitakse.
Kuidas reageerivad lapsed oma vanemate vaidlustesse?
Kui vanemad tülitsevad, võib laps:
tulla lohutama, kui vanem hakkab nutma,
kardab ja hakka nutma,
püüab vanemate tähelepanu äratada,
katkestab oma tegevuse,
jookseb oma tuppa,
paneb käed kõrvadele,
läheb lemmikloomalt lohutust otsima,
julgustab täiskasvanuid üksteise ees vabandama,
jälgib vaikselt olukorda,
tõmbub oma mängudesse.
