Viha kirjeldatakse sageli kui armastuse vastandit, kuid mõlemad on nii kirglikud tunded, et pigem ei vastandu vihale mitte armastus, vaid ükskõiksus. Kristlikus maailmapildis on viha üks seitsmest surmapatust. "Viha on täiesti normaalne emotsioon. Kui inimene ütleb, et temas pole üldse viha või et ta ei vihasta kunagi, peaks talle kiirabi kutsuma," arvab kliiniline psühholoog Inga Karton Marienthali psühholoogia ja psühhiaatria keskusest. "Viha on olemas meis kõigis. See on üks esimesi tundeid, mis hakkas evolutsiooniliselt välja arenema ja mida lapsed hakkavad ilmutama, ning üks viimastest, mida inimene kontrollima õpib. Ilma selleta oleks inimkond välja surnud."
Küsimus on selles, kuidas me oma viha väljendame, ja see ei pruugi alati olla normaalne. "Lapsele õpetatakse juba varakult, et vihane olla ei tohi, sest see pole ilus. Hästi kasvatatud lapsed ei ole teiste peale vihased, ei karju ega löö ega trambi jalgu. Kuid viha ei pruugi sugugi olla paha," kinnitab psühholoog. "Vahel on see hoopis edasiviiv jõud, mis motiveerib inimest ennast tõestama või ületama. Vihatunde tõttu käivituvad meie närvisüsteemis neurofüsioloogilised reaktsioonid, tänu millele saab paigutada kehas ressursse ümber sinna, kus parajasti vaja on. Viha on normaalne reageering ohule või mõttele, et midagi on vale ja ebaõiglane."
Agressiivsus võib alata lapseeas
Muidugi võib viha viia ka agressiivsuse ja vägivallani ning siis mõeldakse, kust see alguse sai. Vanemad peavad aru, kas ja kui palju tohivad lapsed vaadata vägivalda sisaldavaid filme või mängida arvutimänge ning kas see võib muuta neid teiste suhtes agressiivseks ja vägivaldseks. Eriti just poisse, keda relvad ja sõjamängud hirmsasti huvitavad.
"Kuigi tänapäeva moodne suundumus on nn sooneutraalne lastekasvatus, siis ühiskond paneb ikka meile oma stereotüüpsed rollid ja ootused peale. Isad õpetavad poegi, et mis mees sa oled, kui ennast kiusata lased, või löö enne, kui teine sind lööb. Uuringud on näidanud, et poisid õpivad oma emotsioone kontrollima hiljem kui tüdrukud. Vastuolu on selles, et viha on emotsioon, mida õpitakse kontrollima kõige hiljem, samas saadakse riielda, märkusi ja karistada just selle eest, et sellega toime tulla ei osata."
Inga Karton toob näiteks tuntud psühholoogi Albert Bandura katsed Bobo-nukuga. "Lapsed, kes jälgisid nukuga vägivaldselt käitunud täiskasvanuid, väljendasid teistest enam nii verbaalset kui ka füüsilist vägivalda, mis sarnanes täiskasvanute käitumisega. See näitab, kuidas lapsed kannavad üle nähtud vägivalda iseenda käitumisse.
Üks eelmise sajandi lõpul tehtud uurimus näitas, et kui laps – vahet polnud, kas poiss või tüdruk – oli olnud varases lapseeas piiramatu meediavägivalla mõju all, siis täiskasvanuks saades sooritas ta suurema tõenäosusega mõne vägivaldse teo, mille hulka loeti nii kellegi agressiivne ründamine kui ka liiklusvägivald."
