"Suhtun elusse üsna fatalistlikult," ütleb armastatud laulja Ivo Linna. "Asjad kas tulevad või ei tule sinu juurde. Ent sinust endast sõltub, millisena need saabuvad."
Veebruar on igale eestlasele tähtis. 24.veebruaril pühitseme ju kõik Eesti Vabariigi aastapäeva. Sellest olulisest päevast on põhjust vestelda ka Ivo Linnaga, kes paljudele meie hulgast on paarkümmend aastat tagasi laulnud unustamatuks mitmeid vabaduslaule.
Millegipärast on üsna kerge kujutada Ivot vabariigi aastapäeva pidulaua taga. Kas on aga mehel üldse aega seda tähtpäeva pereringis pühitseda? Ivo ütleb, et seda on küll ainult paar-kolm korda ette tulnud: "Üksikud hetked, kui aastapäeva ajal pole olnud teha muud kui istuda kodus, põletada küünlaid ja lehvitada lippu. Ja see on siis väga tore olnud. Meie pere on seda ikka pühaks pidanud ja pühitsenud ka." Aga paraku on Ivo koos kaasmuusikutega enamasti pidanud sel kaunil ajal ikkagi viibima ühes või teises Eestimaa paigas, kus iseseisvuspäeva puhul suuremaid pidusid ja balle peetakse: "Muusika tegemine on ju meie töö! Oleme ikka olnud sellega seotud. Ja meie suureks auks on meid mõnikord kutsutud ka presidendi vastuvõtule."
Ka sel aastal paistab juba kaugele ära, et koduseinte vahele Ivo istuma ei jää, vaid tuleb aga jälle esinema minna. "Me teeme seda heameelega. Rahval on vaja pidupäevi. Jõulude, jaanipäeva, vabariigi aastapäeva paiku tehakse ikka justkui kokkuvõtteid. Rahvas lõõgastub ja kuidagi ühendub sellistel hetkedel. Ning see on tähtis."
Isamaalisuse laine
Ivo Linna on paljude eestlaste südamesse ennast tõeliseks vabaduslaulikuks laulnud. Kas see rõõmus koorem on nüüd, kui vabariigi taassünnist on möödas üle kahekümne aasta, kõrvale jäänud?
"Ei ole, muide!" teatab Linna rõõmsalt. "Isamaalisuse laine kerkib. Ja kerkis juba möödunud aastal, kui taasiseseisvumise juubelit tähistasime. Ehkki vabaduslaulude laulmisest on aastaid möödas, siis millegipärast möödunud aastal sai neid lauldud mitmeid ja mitmeid kordi. Kusjuures vahepealsetel aegadel tuli seda väga harva ette," räägib mees, kerge kahetsusnoot hääles, kuidas mõnigi kord on kuulsaid Alo Mattiiseni laule mängitud justkui kurtidele kõrvadele. "Mul on ikka nii meeles üks näide kümne aasta tagusest ajast. Peol olid lipud sisse toodud ja hümni lauldud, hiljem paluti laulda "Eestlane olen ja eestlaseks jään". Ja selle laulu peale läks rahvas lihtsalt tantsima! Neid ei liigutanud see lugu selgelt üldse!"
Ivo Linna ütleb, et tol hetkel tundis ta end äärmiselt nirult. Korraks tekkis õõvastav tunne, et kas rahva mälu on tõesti nii lühike. Ähmane taju, et milleks seda kõike üldse vaja oli ning ilmselt keegi ei hooli enam tundest, kuidas kunagi käisime koos lauluväljakul ja kuidas ennast vabaks laulsime. "No muidugi on rahva mälu teatud mõttes lühike! Aga küllap see kõik käib ringiratast ning nüüd on põhjust taas laineharjast rääkida. Väga hea on näha, et on olemas noortekoorid ja -ansamblid, kes neid laule laulavad. Selles mõttes on tunne tugev, et tegelikult on seda isamaalisust küll."
Kadunud maailma hõng
Ivo Linna enda lapsepõlv jäi sügavasse nõukaaega. Ta ei mäleta, et isamaalisust oleks temasse või vendadesse kuidagi eriliselt istutatud, ent toonane sõjajärgne elu, mis kätkes paljusid inimesi, kes olid sõja üle elanud, ja vähemalt samapalju neid, kellest oli saanud vaid mälestus, vormis poissi ikkagi.
"Meil ei onud mingit iseäralikku isamaalist kasvatust. Küll mäletan, kuidas ema rääkis elust Eesti ajal. Teisest küljest avaldas mõju see, et mu sugulasi küüditati, mu vanaisa ja üks onu lasti Siberis maha, see kõik oli mulle lapsepõlves teada." Kuna Ivo vanemad olid mõlemad muuseumitöötajad, siis oli poisil vaba juurdepääs suletud kogude eesti- ja saksaaegsete ajalehtede juurde: "Mulle meeldis ajalugu ja ma lugesin neid - enne kui kõigest sellest kas või Hruštšovi sula ajal rääkima hakati. Ja meile oli teada, miks on keelatud sinimustvalge ning teatud laulud."
Loe edasi ajakirjast...
