“Mu elus on kõik kujunenud ülihästi,” ütleb nimekas Eesti kunstnik Siim-Tanel Annus.“Tulen igal hommikul mõne sammu üle õue ja olengi kohas, kus mulle meeldib kõige rohkem olla ja kus ma saan teha seda, mis mulle kõige rohkem meeldib Aeg, mil ma saan ateljees olla ja oma tööd teha, on mulle kõige tähtsam.”
Kui vaadata Siim-Tanel Annuse elukäiku vaid kunstitegemise poole pealt, paistab tõesti, et kõik on läinud väga lihtsalt, kiirelt ja edukalt. Küllap Eestis saab ühe käe sõrmede peal, kui sedagi, üles lugeda kunstnikke, kelle pilt on näitusesaalis rippunud juba siis, kui kunstnik ise on alles 16aastane (1976), ja kes on oma esimese preemia saanud 18aastaselt.
Pilt näitusel ja šokeeriv uudis
16aastaselt väga andekaks tunnistatud noorsand sai samal aastal teada ka väga halva uudise: seljahäda, mis enda tulekust valuga märku andis, pole ravitav. Kuna tol ajal haigusest veel õieti midagi ei teatud, määrati raviks vaid valuvaigisteid. Eks olnud abi neistki.
Kümme aastat hiljem –1986 – oli arstiteadus pika sammu edasi liikunud ja Siim-Tanel Annuse tõbi sai diagnoosi spondüliit, mis äraseletatuna tähendab selgroolülide põletikku, lülisambareumat, mis võib lõppeda lülisamba jäigastumisega. Haigus avastati kõigepealt Siim-Taneli vanemal vennal ja kuna oli juba teada, et see on pärilik, geenidega edasi kanduv tõbi, kamandati uuringutele pere kõik poisid, kokku kolm, ja kõik said ühesuguse diagnoosi.
“Arst ütles mulle, et kuidas ma sulle kõige arusaadavamalt seda haigust seletan – see on nagu mini-aids, teatud immuunpuudulikkus, mis kandub edasi geenidega. Sul on see alaseljas, kuid see võib igale poole edasi minna, silmade ja lõualuudeni välja. No see oli tõeline šokk, tolleks ajaks olid kõik hirmu- ja õudusjutud aidsist juba Eestisse jõudnud,” ütleb Siim-Tanel Annus. Diagnoos tähendas pea peotäie ravimite sissevõtmist iga päev, aeg-ajalt haiglapäevi ja teadmist, et seljavalu saab maha suruda vaid rohtudega.
Kõigest hoolimata tegi Siim-Tanel Annus neil aastail viis personaalnäitust, kaks neist praeguses mõistes välismaal – Lätis ja Leedus, osales seitsmel grupinäitusel, millest viis toimusid USAs; hakkas esimesena Eestis korraldama performance’eid, etenduskunsti.
24 tundi elus ja pildil
Aasta tagasi maalis Siim-Tanel Annus Eesti lipu värvidega pildi, täiendades seda kuldsete diagrammidega. See pilt on Siim-Taneli elus niisama tähendusrikas kui lipp Eesti riigile. Asjasse pühendamatu võib mõelda, et näe, jälle on üks kunstnik Eesti lipu ette võtnud, õnneks seda vaid kuldse värviga täiendanud, pole vähemalt koledamaks teinud.
Pilt on saanud väga tähendusrikka nime – “24 tundi” – ja tähistab sümboolselt Siim-Taneli päevarežiimi.
“Kujutasin Eesti lipul oma elu koos haigusega Eesti Vabariigi ajal. Sinine värvus tähendab minu jaoks päeva aktiivset osa, must kuulub haigusele ja valge unele. Kuldse värviga on tähistatud minu töövõime, millest paberite järgi olen kaotanud 80%,” ütleb Siim-Tanel Annus.
Kuld ja kuldne tähendab pea kõigile inimestele parimat, võrreldes teiste värvitoonidega on seda pildil vähe.
“Pead elu endale lõbusaks mõtlema,” lausub Siim-Tanel naeratades. “Kui on haiguse hullem periood, siis olen kolm tundi üleval ja kaks tundi magan, nii päev läbi. Töötegemisest ei maksa sel ajal mõeldagi.”
Kui aga vaadata kuiva CV-d, tuleb selle järgi välja, et aastast 1990–2006 on Siim-Tanel Annusel olnud kuusteist personaalnäitust, tema töid on esitletud seitsmeteistkümnel näitusel üle ilma, Soomes, Rootsis, Iisraelis, Kanadas, USAs, Saksamaal, Ukrainas, Tšehhis, Jaapanis, ka Euroliidu pealinnas Brüsselis ja mujalgi. Kust need pildid kõik tulevad, tekib kõrvaltvaatajal küsimus.
“Päeva parim aeg on siis, kui saan olla oma ateljees, sellega küll ei üllata kedagi, nii ütleb iga kunstnik. Tulen hommikul kümne paiku siia, jaksan tööd teha umbes kella üheni, siis magan paar tundi, toibun tunnikese unest ja tulen jälle ateljeesse. Töötan paar tundi, seejärel jälle magan. Mul on beebi päevarežiim, kuid puhkepäevi pole, võimalusel töötan seitse päeva nädalas,” naerab kunstnik.
Rattasõit ja aiatöö
Kõik oma vajalikud käigud püüab kunstnik sättida hommikupoolsele ajale, siis on jaksu rohkem, kuid üle paari tunni korraga ta enamasti kodunt ära pole. “Mind peetakse vist väga sportlikuks inimeseks, sest käin igal pool, kus vähegi annab, jalgrattaga. Teist sõiduriista pole mul kunagi olnudki,” räägib kunstnik lõbusalt. Rattasõidu ajal selg ei väsi nii palju kui näiteks püsti seistes, nii mõnegi käigu saab ära teha ehk kiireminigi kui bussiga sõites. Kuid seljalihastel on sel ajal ikka puhke-, mitte treeninguaeg. Selgroolihaste tugevdamiseks peaks käima jõusaalis, kus on igasugu masinaid, kuid kasutama kõiki neid vähese koormusega. “Eks ma ikka liigutan ennast muidu ka, kuigi minu meelest ravivõimlemises see harjavarrega vehkimine pole just kõige ilusam sport,” arvab Siim-Tanel.
Kasvuhoone Annuste aias on olnud kogu aeg ja see on aidanud Siim-Tanelil seitse aastat peret toita. Aitöö on tema hobi. “Kui ma poleks kunstnik, oleksin aednik,” ütleb ta. Pika aiaäärse heki puud on ta ise pistokstest kasvatanud ja tema lemmikud viinamarjad, mis kannavad magusaid marju. Kui kasvuhoone valmis saab, siis tuleb see ümber nimetada talveaiaks, sinna saab pilte välja panna.
Bioloogiline ravim…
Eesti Reumaliit on tänavu üsna jõuliselt viinud läbi kampaaniat selle nimel, et Haigekassa kompenseeriks Eesti reumahaigetele bioloogilist ravimit, mis tähendab võimalust pääseda iga päev manustatavatest peotäiest tablettidest, millest ükski pole ju kõrvalmõjudeta. Siim-Tanel Annus on oma pildiga “24 tundi” käinud seda kampaaniat toetamas ja ka ise oma tõvega “kapist välja” tulnud. “Mu sõbrad ja tuttavad teadsid, mis haigust ma põen, ning on näinud mind mu halvematel aegadel paistes jalgadega ja peaaegu invaliidistununa seinale toetudes kõndimas. Nüüd olen tajunud sõna ja meedia suurt jõudu Kui saan mõne tuttavaga üle tüki aja kokku, siis ikka küsitakse tervise järele ja pakutakse istetki.
Reumaliiduga oleme käinud Riigikogus ja veel mitmel pool. Kuid poliitikutele meeldib teha otsuseid, mis haaravad paljusid inimesi. Bioloogiline reumaravim kuulub nn niširavimite hulka, seda vajab vaid 3–5% reumahaigetest,” tõdeb kunstnik.
Eestis on laias laastus 20 000 liigesepõletiku põdejat, bioloogilise ravimi kompenseerimist taotletakse esialgu umbes 200 inimesele. “Üle kogu maailma on bioloogiline reumaravim andnud parema elukvaliteedi paljudele, küllap see mõjuks hästi ka Eesti reumahaigetele,” ütleb Siim-Tanel Annus.
Loe edasi Kodutohtrist...
