Perearst Kati Paal on Kodutohtri kaante vahelt tuttav kui lugejate terviseküsimustele vastaja. Kui juba hädalistele nõuandmisega tegemist, võiks arvata, et doktor Paal on tohter, kel seljataga lugematud tööaastad ja ilmatuma suured kogemused. Kohtumisel kohvikus tervitab mind aga ülimalt tütarlapseliku välimuse, rõõmsa jutu ja naeruste silmadega noorik.
Ometi on väljanägemine seekord petlik - staaži ja kogemusi on Kati Paalil küllaga. Harjumaal Randvere külas on ta oma nimistuga perearstipraksist pidanud nüüdseks juba kuus aastat. Kui sellele liita veel residentuuris ja enne päris oma praksist paaris muus tervisekeskuses töötatud aeg, siis ei anna enam kusagilt otsast arvata, et tegemist oleks algaja arstiga. Liiatigi on ta üks vähestest perearstidest Eestis, kes alustanud oma nimistu loomist täiesti nullist.
"Ma usun, et see on tõesti päris haruldane, kui arst alustab oma nimistuga nullist ega võta näiteks eelmise perearsti patsiente üle. Algus oli kõhedust tekitav tõesti, aga nüüd on mul nimekiri peaaegu täis: minu hoole all on umbes 1900 inimest," sõnab Kati ja lisab: "Kuna meie piirkonnas elavad peamiselt noored pered ja lapsi sünnib kogu aeg juurde, siis ma uusi liikmeid oma nimekirja enam lisaks ei võtagi. Nüüd püüame hoida kohti ainult praegu nimistus olevate patsientide uute perekonnaliikmete jaoks."
Randverre perearstiks sattus Kati selle tõttu, et tema pere praegune kodu asub seal. "Kui kuulutati välja konkurss perearsti praksise alustamiseks, siis õnnekombel mind valitigi," lausub ta ja meenutab, et värsked ruumid vast valminud majas Randvere külakeskuses ning Viimsi valla tubli toetus olid alguses väga innustavad, ehkki null-liikmeline nimistu seda hoogu esialgu pisut maha tõmbas.
Väike ja armas
Kartustest hoolimata hakkas kõik sujuma. Kati mäletab hästi esimest päris oma patsienti, kes tollal oli vastsündinud beebi. Nüüd asutab poiss end juba peagi kooliteele ja Katil on hea meel tema käekäiku jälgida. "Arvan, et igale arstile jääb esimene oma patsient väga südamesse," ütleb ta.
Kati arvab, et tema kui külaarsti töö ei erine kuigivõrd linnas töötavate perearstide omast. "Minu päev möödub suures osas oma kabinetis laua taga, patsiente vastu võttes, mõnikord telefonikonsultatsioone andes, saatekirju koostades." Paberitöödki on piisavalt: kuna Kati lõi kohe praksise alguses oma perearstifirma, siis kulub tal palju aega ka arvete kirjutamiseks, aruannete tegemiseks jne. Nüüdseks on Katil kõrval pereõde, assistent ja üks kord nädalas abiks käiv perearst, nii et päris üksi ta enam ei ole.
Üksinda alustanuna oskab noor arst väga hinnata seda head meeskonda (õigemini naiskonda), kellega ta nüüd koos töötada saab: perearstikeskuse toimimise alus ongi tema sõnul hea meeskonnatöö.
"Võib-olla on meie puhul kõige erilisem see, et me ei tööta kusagil suures tervisekeskuses, vaid oma külakeskuse kahes toas, kus on loodud kõik tingimused selleks, et patsient saaks kohapeal kõik vajalikud protseduurid tehtud. Paljud inimesed on öelnud, et just see väiksus ja hubasus on meie perearstikeskuse juures kõige meeldivam."
Loe edasi ajakirjast...
