Perearst suletud uste taga
Tekst: Juune Holvandus
21.03.2007

Tartu vangla arst Piret Paap teeb enamasti perearstitööd. Saatuse tahtel aga on tema oma patsientidele tihtilugu esimene mure ärakuulaja ja abistaja elus.

Betoonile maalitud kosmilistes värvides mõjub Tartu vangla täpselt nii, nagu vangla peabki mõjuma – ümbritsevast äralõigatult. Mobiiltelefoni puudumine – annad pääslas ära – loob kummatigi hubase atmosfääri, mida ei lõhu omatahtsi kumuleeruvad elektroonilised sirinad.
Tartu vangla on kaasaegne, erinedes teistest Eesti vanglatest, kus kinnipeetavaid on palju üle normi koos. Kui mujal vanglates satutakse hulgakesi olles kergemini omavahelistesse kaklustesse, siis siin on vangidel suurem võimalus langeda üksindusest depressiooni, ütleb vangla arst dr Piret Paap.

Avatud valgusele…
Kaasaegne on ka Tartu vangla meditsiiniline abi (või teenus, nagu praegu on moes nimetada). Pikka meeldivates toonides koridori avaneb vähemalt tosin ust, nii langeb sinna ka rohkem päevavalgust. Juhataja kabinet, protseduuride tuba, labor; instrumentide steriliseerimine, õe laud, kus ravimiannused üksiti kogu päevaks valmis pannakse ja vajadusel psühhotroopseid ravimid purustatakse; röntgen, hambaravikabinet, kliiniline psühholoog, psühhiaatri, günekoloogi ja perearsti kabinet, valvuri pult, tualett uriinianalüüside võtuks jne.
Ühtegi ruumi patsienti üksi ei jäeta, ent protseduuri või vastuvõtu ajal on kabinetis vaid patsient ja meditsiinitöötaja. Uks on lahti: osakonnas viibimise ajal jälgib koridoris seisev valvur hoolealust üksisilmi.

… ja avatud uuendustele
Osakonnajuhataja Piret Paap (32) ütleb, et ta on uhke oma viie aastaga loodud osakonnale.
“Töötame siin perearstipraksise põhimõttel – see võlus mind kohe, kui pärast lõpetamist kohta taotlesin,” ütleb ta. “Tuleb tegelda paljude erinevate probleemidega, mis hoiab teadmised-oskused elus.
Olin just lõpetanud peremeditsiini residentuuri. Samal suvel otsis vastne Tartu vangla arsti-osakonnajuhatajat. Ehkki kandideerisin arstiks, tuli alustada hoopis organiseerimistööga. Osakond oli sisuliselt vaja nullist luua, samas olid selleks ka väga head võimalused: uus maja, eelarve, uued arusaamad tööst vangidega. Kõik mu ülemused on olnud väga mõistvad, avatud uutele ideedele ja julgenud teha teisiti kui seni. Tänu sellele õnnestus enesekehtestamine hästi. Pean meie osakonna töötajaid headeks spetsialistideks ning samas väga kollegiaalseteks. Üksteist toetatakse, see polegi praeguses ärategemise ühiskonnas nii tavaline. Võib-olla sellepärast peame siin vastu.”

Hästi varustatud labor
Kui dr Paabi ruumi siseneme, lõpetab laborant protseduuri, keskealine halvasti lõigatud juuste ja allergilise näoga mees kehitab end häbelikult minekule. Täiesti ilmselgelt väldib ta võõrast pilku, üldse igasugust tähelepanu.
Laborant Ülle Valvar on aga rõõmsalt nõus tööst rääkima: “Teeme kõiki esmatasandi analüüse, meil on oma röntgen, HIV-analüsaator, kliinilise vere ja uriini analüsaator, eristame kuut narkootilist ainet uriinis, meil on võimalused preparaatide mikroskopeerimiseks. Nelja ja poole aasta jooksul pole toimunud ühtegi vanglasisest nakatumist HIV-viirusesse. Õpetame kinnipeetavatele laulusalmina pähe õiged reeglid, kuidas mitte nakatuda, ja loodame, et nad võtavad selle teadmise kaasa ka vabanenult: kaitstud vahekord, ühekordsed süstlad jne.”
Arst ja laborant nendivad töövõitu: hetkel on Tartu kinnipeetavate hulgas leitud 91 HIV-positiivset, kaks aastat tagasi aga oli see arv veel 160. “Ärgu arvatagu, et sellised nakkushaigused ja narkomaania lokaliseeruvad vaid Ida-Virumaal, täna on need juba ilmselgelt kogu Eesti probleem ja üha jõudmas nn tavalise heteroseksuaalse mittenarkomaani ohuks.” Muide, mitte kõik ei soostu end testida laskma. 926st on 2 isikut testimata, nad ei nõustunud ka korduva nõustamise järel.

Kes nõuab, kes tänab
“Kinnipeetavad teavad enamasti hästi oma õigusi ja oskavad neid taga nõuda,” jutustab doktor Paap oma patsientidest.
Milline on vanglaarsti tavaline töö?
“Suuremalt jaolt on see samasugune nagu perearstil.”
Pea valutab, kõht valutab, viirushaigus piinab, uni ei tule, hambaid pole keegi kunagi ravinud. Sporditraumad – suur osa poisse ja mehi teeb trenni, mis on üks väheseid legaalseid viise end välja elada ka karistuse kandmise ajal, siis nad ikka liialdavad ja vigastavad end. Mahasurutud agressiivsus on nii suur, et selle lihtsalt peab välja laskma. Kaklused, enesevigastused ei ole küll päris igapäevased asjad, kuid liigagi sagedased.
Terviseuuringuid tehakse ka enne treeningusaali lubamist, kus kinnipeetavail on kalduvus üle mõõdu rabada. Eriolukordi põhjustavad peamiselt eeluurimise all olevad kinnipeetavad: kui inimene veel täpselt ei tea, mis temast edasi saab, siis on ta rahutu. Ja eriti rahutud on alaealised.
“Meditsiini- ja sotsiaaltöötajad esindavad vanglas nn pehmemat poolt.
Mäletan hästi oma esimest õppekülastust vanasse vanglasse. Nägin väga selgelt, kuidas vanglas tavaliselt meditsiin taandub vangistuse poole ees. Siiski on olukordi, kus tuleb kinnipeetavas näha esmalt meditsiinilise abi vajajat – ja mul on hea meel, et Tartu vanglas oleme need asjad võrdseks saanud.”

Loe edasi Kodutohtrist...

Sarnased artiklid