Kui meil on elus õnne, saame olla nii lapselapse kui ka vanavanema rollis. Mille poolest on tähtis vanavanema ja lapselapse kontakt ning mida head suhe mõlemale pakub?
"Läbi põlvkondade kestvad suhted on äärmiselt olulised, sest need näitavad pereliinide järjepidevust. Kui vaatame lapse seisukohalt, siis palju saavad anda ema ja isa, aga kuna vanavanematel on märksa rohkem elukogemusi ja ka elutarkust, on neil anda midagi sellist, mida vanematel veel ei ole," ütleb psühholoogiline nõustaja Anneli Salk.
"Eakamad inimesed on näinud palju rohkem sündmusi ja meie ühiskonnas ka erinevaid riigikordasid ja hoiakuid. Nad on näinud, mismoodi võib elu lühikese aja jooksul väga drastiliselt muutuda. Vanavanemad saavad teha suure heateo oma lastelastele neid mälestusi jagades, sest neil on, mida jagada."
Aeg on väärtus
Üks hindamatu asi, mida lapselapsele anda saab, on temale pühendatud aeg. Paljud meist meenutavad tänutundega, kuidas vanaema juures sai söödud kuhjade kaupa pannkooke või koduseid kotlette. Alatiseks jäävad meelde vanavanamatega ühised kaardimänguõhtud, kalal- või teatriskäigud. Heal vanaemal ja vanaisal on alati aega ära kuulata pisikese järeltulija lasteaias õpitud laulud, plaksutada tema tantsu vaadates või lugeda kasvõi kümme korda järjest Punamütsikese muinasjuttu.
Anneli Salk toonitab, et koosolemise aja võimaldab täielikult lapsele pühendada tõsiasi, et vanavanemana on palju rohkem vabadust ja vähem vastutust, kui oli ema-isa rollis. Vanaema või vanaisa ei pea üldjuhul muretsema, millisesse kooli laps panna või kus tema sünnipäeva pidada. "Ema tunneb oluliselt suuremat vastutust. Ema on ka see, kes piirab ja käsib, aga vanaema on pigem nagu hea haldjas. Kui vanemad alles ehitavad oma materiaalset elu üles, on neil sageli üheaegselt käsil nii töö kui ka õpingud, siis traditsiooniliselt on vanavanematel nendega võrreldes palju rohkem aega."
Vanaema on emast kannatlikum
Mõistagi on lapse arengus tähtsad nii vanemad kui ka vanavanemad. Vanemal põlvkonnal on olnud aega järele mõelda, millised vanemad nad olid, ning lastelastega suheldes saavad nad nagu võimaluse küpsemalt suhelda.
"Tavaliselt tahavad vanavanemad vältida vigu, mida nad oma lapsi kasvatades tegid, ning soovivad olla paremad inimesed. See võib väljenduda kasvõi pisiasjades – ei ärrituta lapse lõputute küsimuste peale," täpsustab Anneli Salk. "Ema ja vanaema rollil on psühholoogiline erinevus: mõlemad kasvatavad last hoole ja armastusega, kuid ootused endale ja (lapse)lapsele on erinevad. Kui on esmased lapsevanemakogemused, siis esitatakse tihti endale suuremaid nõudmisi ning laste kasvatamisel ollakse pigem kärsitud.
Loe edasi ajakirjast...
