Kerttu Soans-Tammisto: Tere, Kerttu!
Tekst Piret Mäeniit
12.09.2011

Kerttu Soans-Tammisto on ema, õpetaja ja looja, kelle peres algas kooliaasta kõigil pereliikmetel. Kerttu Soans on kirjanik ja ajakirjanik, dokumentaalfilmide stsenarist ja režissöör, kunsti- ning visualiseerimise ja lõdvestusharjutuste õpetaja. Kahe teismeea künnisel tütre ema.

Ajame juttu päeval, mil ta tuleb otse Inglismaalt, helerohelise kostüümiga samas toonis leherohelise kohvrikesega, vihmavari käepärast. Aga võrdlus Mary Poppinsiga oleks täiesti kohatu - pingevaba, usaldav ja päeva kirgastav suhtlemisviis ei pea olema kepslev ega lapsik ega ninnutav. Kes on Kerttu Soansi lasteraamatuid lugenud, teavad seda kinnitada.

Kerttu sattus kogu perega brittide maale just sel ajal, kui sealsetes suurlinnades märatsesid mässajad.

Kas oli väga õudne, koju tagasi ei tormanud?
Inglismaal käisime sellepärast, et meie 12aastane Olivia osales Ühendkuningriigi Noorte Keelpilliakadeemia keskastme suvekursustel, perena olime tema toetuseks kaasas. Esimese nädala elasime maal, ühes külakeses, kus kõik oli täiesti rahulik.

Kõige jubedam, mis mina televiisorist nägin, oli seesama Croydoni mööblipoe põlemine, mida näidati iga päev. Kahtlesime küll, kas saamegi lastega Londonisse minna, aga kui helistasime tuttavatele, selgus, et seal on kõik rahulik ning nii see oligi. Aga mis hakkas silma, oli see tohutu ülepakkumine meedias: kui Liverpooli jaamas rongist välja astusime, oli seinasuurusel plasmaekraanil ikka seesama põleng, mida juba nädal aega oli näidatud - efektiga, nagu oleksime astunud otse tulekahjusse. Lapsed kiljatasid ehmatusest...

Inglased ise hakkasid aga väga kiiresti koguma raha nende põlenguohvrite abistamiseks - selline rohujuure tasandil osalemissoov ja inimlikkuse suurus mulle inglaste juures väga meeldib. Et ei keskenduta niivõrd miinusmärgile ja nendele, kes seda kurja tegid, kuivõrd sellele, kuidas koonduda ja aidata see kahju ruttu ületada. Seda sai nüüd jälle kogeda.

Oled Inglismaal sage külaline?
Jah, see maa mulle meeldib ning kuna mu abikaasa on väliseestlane, Torontost pärit ja ka New Yorgis elanud, on tema inglise keel väga hea ja ta vastab kõiges inglase stereotüübile. Kuna ta on seal ka mõnda aega töötanud, on juba oma tutvusringkond ja võrgustik välja kujunenud, lisaks on meil ühised peretuttavad, kes on sinna elama asunud.

Millega sinu abikaasa Peeter Tammisto tegeleb?
Ta on lõpetanud Toronto ülikooli insenerina, natuke aega õppis New Yorgis filmindust ja nüüd, mõned aastad tagasi asus teostama oma lapsepõlveunistust - läks Tartu Ülikooli ajalugu õppima. Praegu teeb ta bakalaureusetööd põrandaalustest tsaaririigivastastest organisatsioonidest Tartus 1905.aastal. Ajalugu on teda alati huvitanud: väikese poisina Torontos - meil oli siis ju sügav nõukogude aeg - kujutas ta ette, et õpib kunagi Tartus ajalugu. Ja tema vend kujutas ette, et kõnnib Eesti lippu käes hoides Vabaduse platsil - ta teenis NATO vägedes ning tuligi siia ja tegigi seda. See on juba minu teema, kuidas visualiseerimise ehk selge, endale teadvustatud kujutluspildi kaudu on võimalik jõuda soovide teostumiseni.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid