Trombihoiatus meie sees
Üllar Ende
15.03.2021
Shutterstock

Kui tõsiselt seda võtta arsti trombihoiatust, selgitab südamearst professor Margus Viigimaa. Kui looduses on trombe paljud oma silmaga näinud, siis neid, mis tekivad veresoontes, lihtsurelik kaeda ei saa. 

"Tromb on verehüüve veresoones - hüübinud vere tomp. Miks üldse tromb tekib?" küsib professor Margus Viigimaa ja selgitab: "Kui veresoone sein on kahjustunud, on tromb vajalik selleks, et see kahjustunud koht ära lappida. Veresoone sisekest on normaalselt täiesti sile ja libe. Niipea kui see kuskilt kasvõi natuke kahjustub, muutuvad kõigepealt aktiivseks trobotsüüdid ehk vereliistakud ja sööstavad veresoone seina parandama. See kahjustus võib olla mehaaniline, näiteks kui lõikame noaga sisse, kuid tavaliselt tekivad muutused veresoontes ateroskleroosist ehk arterite lupjumisest, adrenaliinist, halvast kolesteroolist, mikroobidest või mürkainetest."
 

Häid trombe pole olemas
 

Katkist kohta lappima tormanud vereliistakud sulanduvad esmalt omavahel kokku ja kleepuvad siis kahjustatud kohta veresoone seinale - seda nimetatakse valgeks trombiks. "Hiljem ladestuvad sinnasamasse ka punalibled ja fibriininiidid," jätkab Margus Viigimaa. "Fibriin ehk verekiudnik on selline keemiline aine, mis tõmbab trombi kokku ja kinnitab lõplikult veresoone seina külge. See on kogu asja vajalik külg. Aga kui veresoone sein on kahjustunud mingi haiguse, eriti ateroskleroosi tõttu, võib tromb olla palju suurem, kui on veresoone seina parandamiseks vaja, ja võib sulgeda kogu veresoone valendiku, ühes sellega ka vere liikumise. Selle tagajärjel tekivad südame- ja veresoonkonnahaigused, nagu südameinfarkt ja ajuinsult; selline tromb võib olla ka neeruarteris."
Tundub, et trombil on siis ka hea külg, kui veresoone seinas kahjustunud kohta parandab. "Häid trombe ei ole olemas," kostab südamearst vastu, "sest seesama protsess, mis algab veresoone parandamisega, läheb kaugemale ja lõpeb kord kogu veresoone umbumisega." 
 

Võivad tekkida ka südames

Margus Viigimaa lisab, et trombid võivad tekkida ka siis, kui süda teeb tireleid. “Kui süda ei ole rütmis, siis kojad ei tõmbu korralikult kokku, vaid ainult värelevad – selle tõttu tekivadki seal trombid. Kui need pääsevad lahti, võivad nad minna igale poole arteritesse: vasakus kojas tekkinud trombid ajju või neeru, paremas kojas asuvad kopsu. Aga me ei tea kunagi ette, millal nad võivad lahti pääseda.”
Selliseid lahtipääsenud trombe nimetatakse emboliteks. Need kulgevad nii kaugele, kui arteri valendik võimaldab, ja sulevad siis veresoone silmapilkselt.
“Ka juhul kui tromb piirdub ega sule arteri valendikku täielikult, on tal kahjustav toime. Selles kohas, kus tromb on tekkinud, ei voola veri enam ühtlaselt, vaid tekivad verevoolukeerised. Kui veresoones on juba mingi ahenemine, siis on ka suurem tõenäosus, et ummistub kogu veresoon ning selle tagajärjel tekib organi kahjustus.”
Dr Viigimaa tõdeb, et enamikul juhtudel ongi südamelihase infarkti põhjuseks tromboos. “Vanasti arvati nii: arteri lupjumise korral ladestub lubi aegamisi veresoonde, lõpuks see um-bub ja tekibki infarkt. Ateroskleroosil on küll infarkti tekkel oma otsustav osa, kuid lõplik veresoone sulgumine toimub tavaliselt välkkiirelt just trombi tõttu.
Näiteks suurendab iga sigareti suitsetamine trombiohtu. Sellel on väga palju põhjuseid. Sigaretisuitsus olevad ained suurendavad südame löögisagedust ja vere hüübivust, sigaretisuitsus sisalduv vingugaas teeb vere paksuks. Trombi võib vallandada ka adrenaliin, isegi näiteks siis, kui inimene lükkab autot. Adrenaliin suurendab järsult südame hapnikuvajadust ja samas aktiveerib trombiteket.” 

Vedelam veri, väiksem oht 

Vahel on dr Viigimaa vastuvõtul käinud inimesi, kes muretsevad ka selle pärast, et nende veri ei hüübi hästi. “Olen niisugustele patsientidele selgitanud, et see on südameinfarkti ja veresoonte haiguste suhtes hea, kuna siis on trombi tekke võimalus väiksem kui nendel, kellel veri hüübib kiiresti – sel juhul on südameinfarkti ja ajuinsuldi oht suurem. Vanal ajal pidid kütid suurte kiskjatega võitlema ja said tihti suuri haavu. Kelle veri ei hüübinud hästi, see jooksis lihtsalt verest tühjaks. Nüüd on jälle vastupidi: südame, aju ja veresoonte tervise seisukohast on eelisseisundis need, kelle veri on vedelam.”
Vere hüübimise kiirus on meile paljuski pärilikult kaasa antud. Oleme ka ise märganud, et mõnel jääb juba lapsena veri haavas kiiresti kinni, teisel tuleb väiksestki kriimust kaua verd.
Ometi ei saa me vere hüübivuse kiirust hinnata silma järgi. “Kui oleme näiteks näppu lõiganud, siis vabanevad kudedest sellised ained, mis panevad vere kiiresti hüübima – need on lisategurid. 

Artikli märksõnad: 

Sarnased artiklid