Viiplev kullakuulike
20.11.2007

Kus teie hoiate käsi jõudehetkel, sundimatult lobisedes või suhtlemiseks valmis olles? Taskus, puusas, kohvitassi küljes? Viipekeeletõlgil Anne Nisumaal on käed alati suhtlemis- ja tööaltilt enda ette valmis pandud.

Ingellikult hele, ka olemuse poolest iginaeruliselt positiivne Anne on meie üldsusele tuntud ühena neist viiplejatest, kes ilmub ETV pärastlõunase uudistesaate ajal ekraani paremasse alanurka. Väle ja emotsionaalne ingel paneb diktoriteksti sünkroonis kurtide märgistikku, ise uudistele huvitatult kaasa elades. Meie pimekurdid, kelle vahendamine on naise eriline, peagi magistrikraadiga kulmineeruv pühendumine, tunnevad Annet kullakuulikesena. Tal on üks kuulikujuline kaelaripats, mille ta mõnigi kord riputab endale kaela, kui läheb pimekurtidele muud maailma tõlkima. Tegelikult tunnevad pimedad teda muidugi ka väikeste pehmete käte järgi, aga kullakuulike on tema isiksusega armsasti kooskõlas leppemärk.

Hääl ära
Kurtide vanemate lapsena omandas Anne juba pisikesest peast viipekeele ja sellest on talle saanud nii elukutse kui teaduslik pühendumine.
Sünnist saadik kurtide seas elanud-kasvanud Anne teab, kui erinev on nii inimeste maailmatunnetus kui vahendamine, olenevalt sellest, kas inimene sündis kurdina (ja pimedana) või jäi meel(t)est ilma hiljem. Ehk siis – kas kuulmise-nägemise kogemus on olemas või tuleb kogu märgistik ja viipesüsteem ehitada nullist.
“Seda, et neid kurttummadeks nimetatakse, kurdid muuseas ei salli,” hoiatab Anne. “Hääl on vaegkuuljatel ju täiesti olemas. Aga varasematel aegadel ei julgustatud kurte oma häälepaelu kasutama ega kuuljatele kuuldavaid sõnu moodustama. Õnneks diagnoositakse uuemal ajal kuulmispuue aegsasti ja sellele vastavalt hakatakse noort inimest nii ravima kui ka koolitama. Tänu suhtumiste ja oskuste, tehnika ja teaduse arengule ei ole põhjust mõne meele puudumisse enam ülearu traagiliselt suhtuda. Hariduse, elukutse ja eneseteostuse ees erivajadused enam saatuslikult ei seisa.
Anne Nisumaa elukutse ja eneseteostus on tõlkimine. Kui ETVs viiplemas käimine paistab kõigile ja kaugele, siis põhilise osa ajast täidab töö Pärnumaa Kurtide Ühingu viipekeeletõlgina. Anne on erivajaduse järgi ühinenud inimestele telefonitsi kättesaadav ja väljakutsutav igal ajal ja igasse kohta, kus pole võimalik vahenduseta suhelda. Haiglast arestikambrini.
23aastase elukutselise praktiseerimise kõrval on ta õpetanud viiplema sadu sotsiaaltöö tudengeid ning kirjutanud magistritöö pimekurtide maailmaga ühendamise ja vahendamise teemal.

Keha peal kõndides
Ega soojalt lapsemeelne Anne lase ju endale ligi ka seda tõelust, et kui ta kurdile seoses mõne karmi juhtumiga politseis ja kohtus tõlgiks on, riskib ta ka ise kaasteadjana asfaldi alla sattumisega. Näiliselt puhthumaansel ja sotsiaalselt süütul tõlgi elukutsel on täpselt sama palju erivärvilisi tahke kui vahendataval elul enesel.

“Eks ma olengi sünnist saadik laveerinud erinevate ilmade ja vaadete vahel ning püüdnud neid omavahel tõlgendades kompromisse leida,” kinnitab Anne rõõmsalt. “Ja kuivõrd kurtide maailm oli mulle seoses oma ema ja isa ülilähedalt tundmisega tavaline, tahtsingi tõusta aste kõrgemale ja sügavamale ning pühenduda pimekurtidele.

Kümme aastat tagasi oli Valgerannas esimene Eesti pimekurtide kokkutulek. Toona läksime sinna koos ühe kolleegiga enda arvates pimekurtide vahendamist õppima – ilma igasuguste kogemusteta. Niipea kui bussitäis pimekurte saabus, tuli hakata tõlkima. Me ei teadnud tookord, et pimekurdile viibeldakse põhiliselt enda, mitte tema keha peal. Et liigutatakse oma, mitte tema käsi. Meie, kaks kogenematut, asusime aga hoogsalt nende endi kätega nende keha peal sõnu ja sõnumeid viiplema. Küll neil võis valus olla!”

Anne näitabki väikese tavalise tüdruku peal, kuidas jutustada kätega keha peal kõndides, et me käisime mere ääres ja jalutame Pärnu pargis. Muist sõnu kirjutatakse oma sõrmega tähti vedades pimekurdi pihku.

Kaitseingel ja pihiema
Kurtide elu peensused – kõik põhjused, võimalused ja ootamatused, miks ja mida on vaja viibelda, on kõigi meeltega inimestele üsna kujuteldamatud. Kujutage ette, kuidas seletate politseile pärast autoavariid, mis juhtus, ning püüate kaitsta oma õigusi, kui te ei kuule! Anne nendib, et tõlkide kutse-eetika eeldab küll täielikku neutraalsust ja erapooletust, ent muude keelte tõlkidega võrreldes panevad viiplejad nagunii tõlkesse oluliselt rohkem emotsiooni.

Anne käib kuulmisvõimeta inimestega igasuguste arstide juures, kus on vaja lisaks diagnooside-prognooside mõistetavaks tegemisele juures olla ka otsuste langetamisel. Kas minna lõikusele? Kas sünnitada? Kas hammast ravida või välja tõmmata? Tõlk otsuseid suunata ei saa – eetikakoodeks seda ei luba, tõlk peab igas olukorras jääma erapooletuks. “Kurdid küsivad nõu küll väga palju,” tunnistab Anne, “et kuidas sina teeksid jne; kuid peame ütlema, et otsustama pead sa ikka ise...meie saame aidata sellega, kui seletame ja selgitame olukorda – mida sügavamalt ja põhjalikumalt, seda paremini suudab inimene otsusele jõuda. Teise inimese eest otsustada ja otseselt nõu anda me ei saa.”

Pulmad ja matused
“Elan inimestele, kelle elu täht- ja sõlmpunktide juures osalen, väga sügavalt ja isiklikult kaasa, matustelt ma reeglina kuiva silmaga ei pääse,” tunnistab emotsionaalne Anne. Ja lisab: “Tänavu suvel, kui kuupäeval 7.7.7 oli tuhandeid abiellujaid, pidasid pulmi ka kurdid. Ühes pulmas olin kutsutud abiellujate omaste seast ühe noormehe ja tema sõbratari isiklikuks tõlgiks, teises pulmas oli lisaks pruudile ja peigmehele veel nelikümmend vaegkuuljat.

Otse loomulikult armastavad inimesed, kes muusika meloodiat ei kuule, tantsida. Nad tajuvad ju vibratsiooni! Kõik tantsivad – nii pimedad kui kurdid,” kinnitab Anne. “Üldse on erivajadustega inimeste elu oluliselt rõõmsam ja elutervem kui arvatakse. Erivajadus pole elu peamine sisu ega ammugi mitte elukutse! Avalikkuse ees rõhutatakse mõnd probleemi selleks, et see lahendada. Argipäeval ei elata puudele, vaid selle kiuste ja vaatamata sellele võimalikult täisväärtuslikult.”

Sarnased artiklid