Võrdleb inimest pingviiniga

Foto:

Mõnikord igatseme suvepalavusest ära – näiteks pingviinidemaale, kus praegu valitseb talv. 1150 päeva Antarktikas veetnud teadlane Enn Kaup leiab, et inimest võiks nimetada ka suureks pingviiniks.

“Pingviinid ei käi niisama ringi, nad teevad uurimisretki,” ütleb Eesti Antarktika ekspeditsiooni teaduskoordinaator Enn Kaup. “Inimest võib pingviin minu arvates pidada suureks pingviiniks.”
TTÜ Geoloogia Instituudi isotoop-paleoklimatoloogia laboratooriumi vanemteadur Enn Kaup on Antarktises töötanud 1150 päeva, ühtekokku seitsme ekspeditsiooniga ja talvitunud Lõunanabal pikemalt kahel korral. Aasta pärast läheb ta sinna taas, nüüd juba esimese Eesti oma ekspeditsiooni koosseisus.

Karmi keskkonna veel karmim kaitse
1993. aasta novembris töötas ta koos austraallaste Jimi ja Chrisiga väikses suvejaamas Antarktise Law’ baasis. Mugavusi ei olnud. Fekaalid, toidujäätmed jms tuli kokku korjata ja põletada. Laupäevaõhtuti käidi Hiina jaamas duši all, pesti pesu ja õhtustati koos hiinlastega.
Austraallased suhtusid looduse reostamisse rangemalt kui venelased ja hiinlased. Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll, mille kõik riigid on alla kirjutanud ja ratifitseerinud ning mida tuleb kõigil täita, on karm: näiteks oaasis, kus lund ja jääd pole õieti talvelgi, ei tohi maha pissidagi, suuremast reostusest rääkimata.

Mõnud ja naudingud
Novolazarevskajas talvitudes elas Enn Kaup omaette majakeses, mis oli endine sigala. Esimeste nõukogude ekspeditsioonide ajal 1960ndatel osteti Austraaliast põrsaid ja söödeti neid toidujäätmetega. Tunti rõõmu värskest lihast, muidu oli kõik külmunud. Enn on Antarktises söönud kaheksa aastat jääliustikus nn külmas laos seisnud veiseliha. Hiinlaste juures pakuti mune Hiina moodi, mida teiste maade polaaruurijad kutsusid saja-aastasteks munadeks. “Sinised ja haisevad jäledalt, aga huvi pärast võis süüa,” meenutab usutletu. Päris koleda haisu ja maitsega olnud ka Hiina viin.
Sigadepidamisele tehti kiirelt lõpp, kui loomad võeti Leningradis arvele ja meestele eraldati vähem toiduraha. Endist sigalat hakati kutsuma bioloogi majaks. Seal elamise
hea külg oli võimalus omaette olla. Antarktises on inimesi vähe, aga üksioleku võimalust paljudel ei ole: enamasti elatakse mitmekesi koos, jaama territooriumilt omapäi kaugemale uitama minna ei tohi. Ennul oli kaasas 9 kilo kohvi, seetõttu käisid tuttavad tal meelsasti külas.

“Konserveerusime!”
Külmetushaigusi Antarktises peaaegu ei ole. Õhk on kuiv ja tervislik, nohu või köha on seal väga haruldane juhus. Kui aga keegi saabub kohale lennukiga ja toob batsille, siis on nakkus üsna kerge külge hakkama. Seevastu päike võib lume peal märkamatult kiiresti nahka põletada. Kord jaanuaris üsna pilvise ilmaga varustust vedades põletas Enn paari päevaga näo nii ära, et suunurkadesse tekkinud haavad segasid söömist. Austraalia ekspeditsioonis määritakse oma nägu ja käed ikka ohtrasti kreemiga kokku.
Ekspeditsioonidele eelneb alati põhjalik arstlik läbivaatus, ka austraallased teevad ekspeditsioonile minejatele põhjalikud tervisetestid. Väga sageli küsitakse polaarlastelt, kas Antarktise külm kliima aitab säilitada mehelikku olemist ja tervist. Enn vastab nii: “Kui meie jaama ülemale 30 aastat hiljem öeldi, et ta näeb väga hea välja, siis oli ta väga rahul ja nentis lõunasse osutades: “Konserveerusime!” Eks see ole rohkem nali, aga värske õhk, mida seal on kahtlemata rohkem, ja regulaarne toitumine ju tervist ei riku.
Enn Kaup on 13 korda osalenud Tartu suusamaratonil, sõitnud Finlandiahiihtol ja viimati Vasaloppetil. Ütleb, et sõitis välja aja 9.38.04, teisisõnu – päikesetõusust loojanguni.

Loe edasi Kodutohtrist…