Andrus Vaarik: oleme ellu kutsutud lõbutsema ja mängima

Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina
21.06.2013

"Keegi on kunagi öelnud, et ainult südamest naerdes unustame hetkeks surmahirmu," ütleb armastatud näitleja Andrus Vaarik. Ehk just sellepärast ei maksa ka väga tõsiseid asju liiga tõsiselt võtta. Andrus suudab humoorika kartmatusega silmitsi seista nii mõnegi süngema teemaga.

"Tore on see, et oleme kutsutud siia ellu lõbutsema, mängima ja meelt lahutama," usub Andrus, kes ei kavatsegi suve puhkamise peale raisata ("Ma pole end ju ka talvel ära rassinud!"). Suvi tõotab taas hoopis teatrit Tõstamaa mõisas. Seekord hakkab Andrus valmistuma Gerda Kordemetsa lavastuseks "Vanameestesuvi". Näidend räägib rahva poolt jumaldatud meelelahutajate raskest elust. Armastatud artistid on tegelikult kurvad klounid, kes peavad iga päev lavadel särama, kuid oma isiklikus elus on õnnetud, pettunud ja omavahel tülis.

Näidend on pühendatud Sulev Nõmmikule, kuid otseseid paralleele tema eluga ja üldse konkreetseid prototüüpe pole sealt mõtet otsida. "Selgub, et Nõmmik ei olnud sugugi rahul naljamehe mainega, mis teda eluaeg saatis ja milles ta väga tugev oli. Ta pidas seda alandavaks ja kergekaaluliseks, mitte sugugi vaimseks," räägib Andrus. "Minu arust paneb aga hea komöödia inimese hetkeks unustama oma maise teekonna!" Lohutagu see kõiki, kes peavad naljategemist oma tööks.

Andrus arvab, et ta ise ei tunne niisuguse suhtumisega hingesugulust: "Praegu. Aga võib-olla olen kunagi tundnud - nooruses!" Tänasel päeval ei tunne ta sugugi, et teda - või ka mõnd teist näitlejat - võidaks ühemõtteliselt vaid koomiliseks või traagiliseks kangelaseks pidada. Publik ei aja segi Ivan Oravat, George'i etendusest "Kes kardab Virginia Woolfi?" ega Andrust ennast, keda oleme näinud otse teleekraanil liigutuspisarat poetamas.

"Sulevnõmmiklikku taaka mul ei ole," tunnistab Andrus. "Aga olen alati tahtnud välja paista targem, kui tegelikult olen. Selles mõttes tunnen Nõmmiku endas ära. Olen sellest aastatega üle saanud, aga aeg-ajalt lööb minus välja refleks püüda intelligentsem välja paista. Olen alati kadestanud klassikalist haridust, Oxfordi tausta. Kahju, et mul pole kunstis ega muusikas mingit korralikku koolitust. Mu kunstihuvi on kirglik, aga profaanne!" Lavakunstikoolist akadeemilise hariduse omandamiseks Andruse sõnul ei piisanud: "Lavakool on kutsekool, kus arendatakse professionaalseid käsitööoskusi. Aga fundamentaalset humanitaarharidust, sellist universaalset tööriistakomplekti elu mõtestamiseks ja sellega hakkamasaamiseks sealt ei saa."

Andrus ütleb, et teatrikunst on õnneks oma olemuselt väga rahvalik: "Teater on hästi demokraatlik, hästi lihtne - ja parim seejuures on, et hoolimata kõigest harib teater inimest ikka südame kaudu!"

Tuleb end soojaks teha

Näitleja põhiline töövahend on tema enda keha - ta ise koos saba ja sarvedega. On selge, et 25-aastaselt pole see probleem, paindlik kere peab kõigele vastu. Aga kuidas on lood mehega täiskasvanueas?

"Jah, ma mõtlen sellele tihti," tunnistab Andrus. "Aega hakkab väheks jääma ja liigesed ei ole enam nii painduvad. Käed-jalad liiguvad raskemini ja reaktsioonid jäävad aeglasemaks. Olen juba mitu aastat enne etendust lõugu lahti teinud," viitab ta spetsiaalsetele miimikaharjutustele. "Varem ei pidanud tegema, aga nüüd avastasin, et on kergem rääkida, kui teen." Vanad meisternäitlejad on ju alati sama teinud? "Jah, kuid olen ise seni suhteliselt stabiilne olnud. Viimased aastad on aga näidanud, et mul on palju lihtsam etendust alustada, kui olen ennast soojaks teinud."

Naljatamisi meenutab Andrus eelmise aasta suve, mil Tõstamaa mõisas tehti lavastust "Surm, sünd ja laulatus". "Viimases vaatuses pidime koos kalli sõbra ja kursusekaaslase Laine Mägiga olema verinoored, meid ootab laulatus. See misanstseeni seadmine, et jääks mulje väga spontaansetest, kirglikest noortest, võttis meil kohutavalt kaua aega! Kellel andis selg ja kellel jalg tunda - oota-oota, ma ei saa sind niipidi tõsta, oi, mu põlved ..." Andruse silmis välgatab iroonia: "Nüüd saame mängida endavanuseid. Hääbumist."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid