Arengukriisid keskeas
Tekst: Riina Reiman-Männiste
16.02.2009

Miks on mõned naised säravad ja elutahet täis vanusest olenemata? Miks mõned keskealised üritavad meeleheitlikult noorust pikendada, võttes abiks eale kohatuid vahendeid? Kuidas leppida süvenevate kortsudega meeleheidet tundmata?

“Inimene otsib oma kohta kogu elu. Teatud ümberhäälestumine periooditi on täiesti normaalne. Indiviidist olenevalt peaks noorel 17. ja 19. eluaasta vahel olema oma identiteet selge. Ta peab oskama vastata küsimusele “kes ma olen?”. See aga ei tähenda, et oleks saavutatud küpsus kogu eluks. Areng toimub pidevalt ning aeg-ajalt tuleb lahendada vanusest tulenevaid arengulisi ülesandeid. Sinna hulka kuuluvad arengukriisid ehk perioodid, mille jooksul tuleb jälle ennast otsida ning ümber häälestada,” tõdeb kriisinõustaja Eda Mölder sissejuhatuseks.

Paratamatud kriisid
Arengukriisid tabavad kõiki inimesi. See, kuidas keegi antud olukorraga toime tuleb, on sügavalt individuaalne. Eda Mölder kinnitab, et kui ühele võib selline arenguetapp jääda märkamatuks ega tekita mingeid ebameeldivusi, siis teise jaoks on periood väga problemaatiline ning võib kaasa tuua üsnagi halbu tagajärgi. “Vanuseliselt on 40ndate aastate kriis rohkem omane meestele. Ühelt poolt on erialaselt saavutatud edu, võib-olla isegi lagi, ja inimene hakkab otsima uut suunda, kuhu edasi minna. Naistel seevastu jääb problemaatika 30ndate algusse, sest siis on vaja teha arenguline hüpe,” teab kriisinõustaja oma pikast ja mitmekesisest praktikast. “Samas tuleb silmas pidada, et meie ühiskonnas toimuvad pidevad muutused. Inimeste eluiga on pikenenud. Kui vanasti hakkas naiste pensioniaeg 55selt ja 50. juubelit peeti suurejooneliselt, siis nüüd on pensionipõlve edasi lükatud ehk noorust pikendatud. Tekib küsimus, kus on elu mediaan?”

Jätkuvalt noor
“Tõenäoliselt on praegu võimalik pikendada perioodi, mil inimene õpib, loob alust oma karjäärile ega soeta veel peret. Paarkümmend aastat tagasi oli väga normaalne saada lapsi 20ndate alguses. Nüüd luuakse pere siis, kui on saavutatud majanduslik stabiilsus. See aeg saabub 30ndates eluaastates, mis omakorda lükkab arenguülesandeid edasi, ja siis võib tõesti juhtuda, et kriisimomendid tekivad 40selt,” selgitab Eda Mölder rahulikult. “Üsna sageli leitakse, et elu mõte on kadunud või inimene ei tea ise ka, kes ta on ja milleks elab. Vahel tuleb leida endale uus väljund või suund, aga pole teada, mis see võiks olla.”

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid