Elu kulgeb harva sirgjooneliselt, ilma suurte raputusteta, ja nõnda leiavad nii mõnedki meist end ühel hetkel üksikuna. Kerge on käega lüüa ja öelda, et olen uue armastuse leidmiseks liiga vana – mõnikord on uue suhte õide puhkemiseks vaja lihtsalt veidi muuta oma harjumusi ja ellusuhtumist.
Tõsi küll, üle 40 aasta vanuses on uute tutvuste leidmine teistsugune kui kahekümnendates – noored on suhete loomisel avatumad kui vanemad. Mida rohkem aastaid turjal, seda enam kipume uute suhete ees ust sulgema, samal ajal imestades, miks ometi keegi sealt sisse ei astu.
Oma osa mängivad siin meie enda kinnistunud harjumused, millest ei tihka kergekäeliselt loobuda, sest need pakuvad rahulolu ja täidavad ühtlasi meie aega. Pisikesed igapäevategevused lohutavad meid, pakkudes turvatunnet, ning seavad eesmärgi, kuhupoole rühkida.
Pole aega... ega ka tahtmist
Kõige tavapärasem ettekääne, miks mitte oma harjumusi muuta, on kiire elu. Tegelikult on meil vanemas eas täpselt sama palju aega käes nagu 25-aastasena. Kui inimene on huvitatud uue suhte loomisest, leiab ta selleks ka vajaliku aja.
Nii mõnigi meist aga ei taha kulutada oma aega ja energiat suhte leidmisele, tegevusele, mis võib läbi kukkuda – ka see joon vanusega süveneb. Näiteks ei viitsita minna kinno või teatrisse – järsku etendus ei meeldi, võib-olla pole seal ka ühtegi uut ja huvitavat inimest, kellega tutvuda. Nooremana tegime asju lihtsalt kogemuse saamiseks; mida rohkem aastaid on kogunenud, seda vähem viitsime midagi ette võtta lihtsalt proovimise pärast.
Võib-olla ei soovigi mõned aega raisata, sest arvavad, et elu parimad aastad on möödas, ja mine tea, kui palju neid enam järelgi on. Aga uue armastuse leidmine ongi suure riskiga ettevõtmine: see vajab aega ja pühendumist ning sellega kaasneb risk haiget saada. Tekib küsimus: kas suudame end teisele avada, olla valmis ka haavatasaamiseks?
Ära lase minevikul end juhtida
40.–50. eluaastates on meil kaasas pagas varasemast elust: lapsed, eksid, sõbrad, majad-korterid, loomad, töökohad. Kõige rohkem pidurdab aga uue suhte loomist hoopis emotsionaalne taak. See on alateadvuses pesitsev hääleke, mis sisendab: oled armastuseks liiga vana; pole olemas sellist inimest, kes sind mõistaks ja hindaks. Kõik seni läbielatud pettumused, kaotused ja vääritimõistmised ehitavad sinu ja võimaliku suhte vahele müüri.
Psühholoogide meelest tasub siiski oma minevikus sobrada, et end tundma õppida: aru saada, millised on su ennasthävitavad kalduvused, ja ära tunda hoiatavaid märke, mis võivad sind juhtida tunnete sohu.
See siiski ei tähenda, et peaksid oma minevikul laskma tulevikku ette kirjutada. Me ei peaks vanemaks saades kartma leida inimesi, kes aitavad meil isiksustena kasvada ja areneda. Samaealised kaaslased võivad väga hästi aru saada kohustustest ja vajadustest, mis tulenevad su varasemast elust, ning võivad leppida ka sinu väljakujunenud harjumustega, sest neil endalgi on samasugune minevikupagas olemas.
