Koolikiusamisele on pööratud aasta-aastalt aina rohkem tähelepanu ning tänu eri meetmetele saab igaüks selle vähendamiseks midagi ette võtta.
Koolikiusamine võib tähendada süütuna näivat narrimist, alandamist, ebamugavust tekitavat ignoreerimist ja väsitavat tõrjumist, aga ka tõsisemaid tülinorimisi, teiste esemete lõhkumist, peksmist, kaklusi. Enamasti on tüdrukutest kiusajate puhul levinud rohkem sõnaline ja poistel kehaline vägivald, seejuures vaimsel kiusamisel on sageli pikaajalisem mõju. Aastatepikkune tõrjumine võib pahatihti rängemalt mõjuda. Kui lapsele antakse konkreetselt märku, et teda ei ole olemas, siis on see väga tugev sõnum, millest on hiljem raske võitu saada.
Esimene asi, mida lapsevanemad kiusamisolukordades ära teha saavad, on psühholoogi sõnul lapse kuulamine, nõuandmine ja selgitamine, kuidas ühes või teises situatsioonis oleks õige käituda. Ladusaks, probleemideta suhtlemiseks aitavad teed sillutada eelkõige hea eeskuju ning paljuski just kodust alguse saav korras enesehinnang. Tugev enesehinnang aitab lapsel kujuneda tasakaalukaks inimeseks, eneseväärikustunne aitab mis tahes olukordades hakkama saada, kirjutab tuntud soome lastepsühhiaater Raisa Cacciatore koos oma kolleegidega raamatu "Kuidas toetada laste ja noorte enesehinnangut" sissejuhatuses. Laps, kelle enesehinnanguga on kõik korras, oskab näha end positiivse tervikuna, julgeb olla teistmoodi ega lase endaga manipuleerida.
Kuidas aga tõsta lapse enesehinnangut? Tähtis on last tunnustada ja mitte seada tingimusi, nagu teda armastataks siis, kui ta on hea. Laps peab tundma, et ta on igal juhul hea ja teda armastatakse isegi siis, kui ta vahel halvasti käitub. Laste enesehinnangut aitavad tõsta täpselt samad asjad, mis kõigi teiste puhul - lapsed peavad teadma, milles nad head on. Neid tugevusi tuleks märgata ja lastele ka öelda, kui midagi hästi välja tuleb. Väga väärtuslikud on kõiksugused trennid ja huviringid, eriti kui need juhtuvad olema sellised, mis lapsele sobivad ja tema meele rõõmsaks teevad.
