Enamasti vererõhk kõigub ja peabki natuke kõikuma, sest see on tingitud organismi seisundist ja rõhu mõõtmise asjaoludest, näiteks sellest, kas see toimub rahuolekus, kas istute mugavalt, kas aparaadi mansett on täpselt sama koha peal. Rõhunumbrid ei muutu ainult füüsilise koormuse ja erutuse korral, puhates ja päeva jooksul, vaid olenevad ka mõõteriista täpsusest, kehaasendist mõõtmisel ja paljudest muudest asjaoludest.
Kahe vererõhunumbri - ülemise ehk süstoolse ja alumise ahk diastoolse - vahet nimetatakse pulsirõhuks. Süstoolne vererõhk näitab südame kokkutõmbamise (kontraktsiooni) ajal tekkivat rõhku. Ülemine näitaja sõltub aorti suunatud vere rõhust veresoonte seinale. See näitab, kui palju süda peab tööd tegema, et verd mööda artereid ringi paisata.
Diastoolne vererõhk, mis näitab südame lõõgastumise ajal tekkivat rõhku. Süda lõõgastub peale igat pumpamist ehk vere väljapressimist. Alumine näitaja sõltub eelkõige veresoonte toonusest.
Pulsirõhk on süstoolse ning diastoolse rõhu vahe ning selle saame me kätte siis kui me lahutame ülemisest rõhust alumise. Optimaalseks vererõhu näitajaks peetakse näitu 120/80 mmHg ehk pulsirõhk on 40 mmHg. Mida suurem on pulsirõhk, seda tugevamini lööb süda verd vereringesse. Iseäranis suureks läheb see rõhkude vahe füüsilist tööd tehes, sest siis vajavad elundid ja eriti just lihased rohkem verd ja verega antavat hapnikku.
Inimese vananedes pulsirõhk mõnevõrra suureneb. Tavaliselt jääb alumine rõhk paigale, kuid tõuseb ülemine rõhk. Rõhuvahed võivad muutuda ka mõnede südamehaiguste korral.
Kui mitmel mõõtmisel on ülemise ja alumise vererõhu tase liiga väike, peaks nõu pidama perearstiga, et teha vastavate uuringutega kindlaks, millest see on tingitud. Ka on erinevatel hüpertooniaravimitel isesugused toimed nii ülemisele, alumisele kui ka pulsirõhule – seega saab ravimeid määrata pärast tehtud uurimisi.
