Aga mida teha siis, kui 1. klassi laps või suuremgi ei suuda koolitundi kohe kuidagi rahulikult välja kannatada, rääkimata õppetöösse süvenemisest. Kui lapsel on probleemid käitumises, teistega suhtlemises ja õppimises ning tähtede ja lugemise vastu puudub vähimgi huvi. Lapsevanem on õnnetu, õpetaja nõutu ja ega rahmeldiski end hästi tunne. Milles on põhjus? Kuidas leida väljapääs?
Probleemide põhjusteks võivad olla lapse ülienergilisus, hüperaktiivsus või käitumishäire. Diagnoosi panna pole lihtne, kuid esimeste murede tekkimisel peaks lapsevanem pöörduma psühholoogi poole.
Tuleb eristada, kas on lihtsalt väga elav laps, kellele tuleb anda suunavaid tegevusi, või rahvakeeli hüperaktiivne ehk aktiivsus-tähelepanuhäirega (ATH) laps või hoopis aspergeri sündroomiga laps jne. Lapsevanemal endal on võimatu selles selgusele jõuda ja vahel valmistab täpse probleemi kindlakstegemine peavalu spetsialistidelegi.
Väga tihti avastab lapsevanem just 1. klassi esimesel poolaastal, et tema lapsel on ühtelugu probleemid õppimises ja käitumises. Tunnused muutuvadki silmatorkavaks just siis, kui lapse elus suureneb kohustus end vaimselt pingutada. Lasteaias jääb selline asi tihti märkamata. Kui laps tuleb enam-vähem toime, siis mõeldakse lihtsalt, et laps on laps. Kui aga ilmnevad selged probleemid ja on kindel, et laps on käitumishäiretega, siis ei kipu keegi teda koolimineku asemel veel üheks aastaks lasteaeda jätma. Kui tegemist on hüperaktiivsusega, siis tegelikult on seda võimalik kindlaks teha juba 5aastasel lapsel ja sellega tuleks tegelda. Mida varem märgatakse, seda tulemuslikum saab olema ka abi.
Hüperaktiivsus on meditsiiniline diagnoos, mille tekkepõhjust täpselt ei teata. Tegemist on psüühikahäirega, ajus toimuva muutusega, mitte ebaõnnestunud kasvatusega. Fakt on see, et hüperaktiivse lapsega tuleb väga varakult tegelema hakata ning abi saab psühholoogilt ja psühhiaatrilt.
