Meie laiuskraadil hinnatakse suve aastaajana, mis mõjub tervisele enamasti soodsalt. Soojadel suvepäevadel on hõlbus keha ja vaimu turgutada õhu, vee ning päikesega.
Aga suvel on ka omad ohud: harjumatult kuumad ilmad, äikesehood, kõrvetav päike, kõrreliste ja teiste taimede õietolm, verd imevad putukad, haigusi levitavad puugid jne.
Kõiki ohte ei saa täielikult vältida, kuid nende mõju on võimalik leevendada.
D-vitamiini saab ennast tumepruuniks grillimata.
Päikesekiirgus on inimesele kahtlemata vajalik ja kasulik, kuid siiski ainult teatavates piirides. Mõõdukad annused, mis ei kutsu esile nahapunetust, mõjuvad ergutavalt ning tugevdavad meie kaitse- ja kohanemisvõimet.
Ultraviolettkiired muudavad nahas esineva dehüdrokolesterooli D-vitamiiniks, mis verre imendudes reguleerib kaltsiumi- ja fosforiühendite omastamist ning kasutamist. Kuid selleks ei ole vaja ennast päikesekuumuses ära põletada. D-vitamiini vajaduse rahuldab juba kümnendik niisugusest kiirgusannusest, mis põhjustab nahapunetust.
Pikk peesitamine häirib hormoonide tasakaalu.
Päevitamisel sunnime enesekaitseks sünteesima tumedat pigmenti melaniini, mis talitleb nahas kiirgusfiltrina. Sünteesi lähteaineks on aminohapped fenüülalaniin ja türosiin. Samadest ainetest valmistatakse ka neerupealiste tuntud hormooni adrenaliini ja noradrenaliini ning kilpnäärmehormooni türoksiini.
Ühe arvamus järgi võib organism tugeval ja kauasel päevitamisel kulutada melaniini valmistamiseks nii palju fenüülalaniini ja türosiini, et neid ei jätku enam küllaldase hulga hormoonide sünteesiks. See häirib paljude elundite tegevust ja avaldub väsimuses ning halvas enesetundes.
Hormonaalse tasakaalu saavutamine nõuab organismilt tõsist pingutust.
Liigrohke päikese- või tehisultraviolettkiirgus põhjustab mitte ainult nahapõletikku, vaid pikaajalisel mõjumisel ka naha vananemist, nahavähki, pigmentkasvajat ehk melanoomi ja muid pikaajalisi haigusi. Need teevad erilist muret piirkondades, kus inimest ohtliku ultraviolettkiirguse eest kaitsev osoonikiht on hõrenenud.
