Statistika ütleb, et lahkuminekust üle saamiseks kulub keskmiselt aasta, siis hakkab elu jälle vähehaavalt naeratama.
Mahajäetud kaaslane kogeb terve paleti erinevaid tundeid: viha, raev, häbi, pettumus ja kurbus. Elu tundub ühtäkki täiesti teistsugune, uni on katkendlik, enesetunne kehv. Peale esialgset šokki võib mõnda tabada tohutu energiahoog, kus tegutsetakse kiirest ja palju, et ei peaks toimunule mõtlema. Mõni on jälle apaatne, ega suuda millestki huvituda.
Lahuminekut saab hakata lahti harutama ainult kõigi oma tunnetega ausalt silmitsi seistes. Tuleb leida omale kuulaja, kõige parem, kui see oleks terapeut, aga ka sõbrad saavad siin aidata.
Lahutuse hetkel võib olla kasu sellest, kui hoida oma endise kaaslasega distantsi. Eriti just siis, kui tal on juba teine elukaaslane. Kuid vahemaa ei paranda haavasid, see protsess tuleb oma meeltes läbi käia. Rääkimine on see, aitab mõlemaid osapooli ning tuleb ära oodata selline hetk, et saab ärritumata ja teist süüdistamata istuda ning selgitada, miks niimoodi juhtus. Mõlemad pooled saavad avameelselt ja ausalt selgitada, mis läks nende meelest valesti. Omavaheline selgitamine aitab tulevikus säilitada häid suhteid, mis on eriti vajalikud siis, kui on ka lapsed.
Pikast suhtest lahkuminekust toibumine võtab enamasti üks kuni kolm aastat. Kõige raskem on esimene aasta, kui peab üle elama kõik sünnipäevad, jõulud ja aastavahetused, mis vanasti koos veedeti. Kõige parem abi on headest sõpradest, kes kuulavad, kallistavad ja lohutavad kui vaja, ning kellega koos saab võtta ette erinevaid asju: käia jalutamas või jooksmas, spaas, teatris või reisimas. Hea oleks ka otsida omale psühholoog, kes esitab õigeid küsimusi, aitab mõtteid ritta seada ning kelle abil saab esialgsest raskest ajast üle.
