Adrenaliini tõus väljendub selliste sümptomitena nagu:
õhupuudus
südamepekslemine / pulsi kiirenemine
ebamugavus või valu rinnus
lämbumistunne
peapööritus või tasakaalu kaotus
surin või tuimus kätes-jalgades
kuuma- ja /või külmahood
higistamine
värisemine või vappumine
iiveldustunne, pitsitus kõhus või kõhulahtisus
muutused maailma tajumises, reaalsustunnetuse kadumine
surmahirm
kartus aru kaotada või hulluks minna
kartus kaotada enesekontroll ja teha midagi veidrat
kõikemattev hirm või õõvastav aimdus, et peagi juhtub midagi halba
Kui inimene aimab ohtu või oskab ohtu oodata, saadab aju sõnumeid inimese autonoomse (iseseisva) närvisüsteemi „hädaabiosakonda”, mida kutsutakse ka sümpaatiliseks närvisüsteemiks, vallandades nõnda virgatsaine ja valmistades keha ette tegutsemiseks.
Samal ajal hoiatab aju ka „taastusosakonda”, mida kutsutakse parasümpaatiliseks närvisüsteemiks, et see kriisi möödumise järel kehas tasakaalu taastaks ja lahtised otsad kõrvaldaks. See kõik tähendab, et hädaolukorras reageerimisel on oma lagi ning selle laeni jõudes käivitub ohu pärssimisprotsess.
Nõnda ei saa närvisüsteem jäädavalt paanikaseisundisse lõksu jääda. Selle mehhanismi teadvustamine on eriti kasulik neile, kes kardavad, et nende paanikahool ei tulegi lõppu. Kõnealust mehhanismi on võimalik ka sihilikult käivitada teatud võtete abil.
Allikas: Áine Tubridy, „Kui paanikahoog ründab. Tõhusad võtted surmahirmu võitmiseks“ lk 59-61. Ühinenud Ajakirjad, 2019.
Raamatu saad tellida SIIT!
