Tegemist on ortostaatilise hüpotensiooniga, mis tähendab, et püsti tõustes arterid ja süda ei jõua piisavalt kiiresti uue situatsiooniga kohaneda ja tekib hetkelisest vererõhulangusest tingitud ajuvereringehäire. Ortostaatiline hüpotensioon ei ole tegelikult iseseisev haigus, vaid peegeldab häirunud vererõhu regulatsioonisüsteemi. Järsul püsti tõusmisel satub arvestatav kogus venoosset verd jalgadesse, mistõttu hetkeliselt võib väheneda venoosse vere naasmine südamesse ning seega tekkida vererõhu langus. Normaalselt reageerivad sellele veresoonte seintes asuvad rõhuretseptorid ning püütakse taastada vererõhk kiirema südame löögisagedusega. Ortostaatilise hüpotensiooni korral on tegu selle süsteemi ühe osa häirumisega.
Põhjuseks võib olla veremahu vähenemine näiteks diureetikumide kasutamisest, veresoonte laienemine, mis on tingitud kõrge vererõhu ravimitest või vererõhku kontrollivate reflekside alanemine näiteks antidepressandest.
See on väga sage sümptom hüpertoonikutel ehk kõrgvererõhutõbe põdevatel inimestel. Selline olukord ei ole ohtlik, aga on ebamugav. Ravimite vahetuse või sobivama kombineerimise tulemusena saab vaevusi vähendada.
Selline vaevus võib esineda ka noortel normaalse ja madalamapoolse vererõhuga inimestel. Abiks on regulaarne füüsiline koormus, mis parandab arterite ja südame talitlusi.
