Anne Veesaar: dünamiit Marele ja hooga edasi!
Teskt: Riina Reiman-Männiste

Anne Veesaare ilust, sportlikkusest ja nooruslikkusest on ikka aeg-ajalt kirjutatud ja räägitud. Üritan teada saada, mis imeväel suudab näitlejanna olla just selline, nagu ta on?

“Aegumatu vanamoor!” pakub ta ise lõbusalt. Olen hetkeks pahviks löödud, kuid siis puhkeme mõlemad ohjeldamatult naerma. “Ausõna, mulle meeldiks kohutavalt, kui te paneksitegi selle loo pealkirjaks “Aegumatu vanamoor – Anne Veesaar”,” lubab kuulsus lahkelt. Kahtlen, kas ta on nii helde ka siis, kui tujukus peaks külla tulema, aga “aegumatu” jääb enesele kindlaks. Luban tema meeleheaks midagi selles osas ära teha, aga nii, et kriitikud mind põrmu ei tallaks. “Ma muidugi tänan selle komplimendi eest, kui mind kenaks peetakse. Tegelikult peitub kogu saladus selles, et mitte kunagi ei tohi kaotada huumorimeelt. Aitab ka must huumor. Igal asjal on kaks poolt, ehk nagu ikka ja jälle öeldakse: igas halvas on ka midagi head ja seda ei tohi unustada. Kui on halb, siis ei tohi mitte mingil juhul alla anda. Mulle meeldivad inimesed, kes ei vingu, virise ega süüdista oma hädades teisi. Kes saavad aru, et sa ise ju korraldad oma elu, ja kui on kehvasti läinud, siis tuleb aeg maha võtta ja mõelda, kust ja millest see halb alguse sai,” õpetab näitlejanna oma kogemuste põhjal. “Paljud tervisehädadki algavad inimese vaimsest seisundist. Möödunud suvel põdesin kopsupõletikku. Ma polnud 47 aastat palavikus olnud ja kodus polnud kraadiklaasigi. Enesetunne oli nii õudne, et kui ema kraadiklaasiga kohale jõudis, pidi ta minestusse langema, sest karjatas – näit on põhjas. Mul olid tõesti juba inglid silme ees. Higistasin, nagu jaksasin, kuigi jõudu polnud ollagi. Peas vasardas mõte, et kuidas ma saan nüüd äkki haige olla, kui töösõit Kreetale on peagi ukse ees. Tervekssaamise nimel sõin minuti pealt kõiki arsti poolt kirjutatud ravimeid. Miskipärast kaldun kõige rohkem arvama, et haigeks jäin liiga suure pinge tõttu...” Anne jääb korraks mõttesse, kuid lisab kähku, et tema hea tervise võti peitub karastatud lapsepõlves.

Jääpurikad kasuka küljes
“Villased karupüksid ja kalossidega vildid jalas ning jänesenahast kasukad seljas – nii müttasime õues tunde. Vahepeal higistasime, siis hakkas jälle kõhe, jääpurikad kõlisesid kasuka küljes. Lõpuks olid kasukad juba raskeks jäätunud, need riputati pliidi kohale kuivama ja ise pugesime ahju juurde sooja. Oli õudne valu, kui veri hakkas jäätunud varvastes liikuma.
Sellised “talvemõnud” olid loomulikud. Ma ei olnud kunagi haige. Kuivkemps oli õues, vahel oli hommikul nii kiire, et ei leidnud midagi jalga – lidusime paljajalu üle lume. Minu vanemate jaoks oli normaalne, et ma olin külmast sinine," meenutab Anne Veesaar Valgas veedetud lapsepõlve, olles tänulik isale, kes pühapäeviti viis tütre Tambre metsa pikale suusaretkele. “Suusad mul õieti jalas ei seisnud, klambrid olid parajad juustud. Kuid see polnud talvemõnude nautimisel takistuseks.”
Näitlejanna tunnistab, et oma poega on ta kasvatanud samas vaimus. “Elasin Rakveres. Laps sündis 2. jaanuaril. Siis olid talved veel külmad. Mina panin nädalase lapse rõdule magama. Pojal oli nina härmas, aga ta magas rahulikult. Minu ema tuli lapselast vaatama ja pidi infarkti saama, et ma tapan teise niimoodi ära. Ometi on mu laps samuti terve ja tugev,” tunneb Anne uhkust nüüd juba 20seks saanud ja 187 cm pikkuseks kasvanud poja üle, kes õpib TTÜs, tegeleb vehklemisega ja teab, mida tahab.

Liikumine ja sõbrad parmud
Superheas vormis Anne Veesaar teab, et igasugune füüsiline tegevus on tervena püsimiseks vältimatu. “Valgas käisin koolis esimesed 7 aastat. Seal alustasin kergejõustikuga, millega hiljem, Tallinna elama kolinud, tegelesin edasi. Popp oli ka võrkpall. Valgas pandi mind pikamaajooksus võistlema. Ma ei olnud kõva sportlane, ent ometi kukkus kuidagi nii välja, et ikka saadeti mind võistlustele. Paras mahv oli ka lavaka ajal – kaks korda nädalas akrobaatikat ja kolmel hommikul tantsutunde. Peale lavakunstikateedri lõpetamist suunati meid kursusevend Madis Kalmetiga Rakverre. Siis käisime koos jooksmas. Aga Madis on ju vana tõkkejooksja, mingi Eesti meister! Esimene kord, kui ma temaga Rakvere Vallimäele “sörkima” läksin ja üritasin kannul püsida, sülitasin tagasi tulles verd! Sõna otseses mõttes!” hüüatab “meistrile” allajäänu. Mingil ajavahemikul vehiti Tallinnas pisikese kambaga aeroobikat. Annel on kahju, et seltskond, keda juhendas endine “Palestra” aktivist, ajakirjanik Margit Kilumets, läks ühel hetkel ja erinevatel põhjustel laiali. “Siis tuli jõusaali-periood. Lihaseid olen pumbanud erinevates klubides. Esimeses sain treeneri käest õpetused kätte ja hiljem usaldasin juba enesetunnet. Aga sportimine pole ju ainus võimalus end liigutada. Kui on suvi, siis kärutan muruniidukiga hektarisuurusel maalapil. Kõige lahedam ongi see, et ma ei pea kusagil umbses saalis rassima. Värske õhk, päike paistab ja parmud söövad...” unistab Anne Veesaar nõnda nagu “Kevades” õhkas Arno päikese, lillede ja heinamaa järele, vaatab siis mulle uurivalt otsa ja lisab selgituseks: “Parmud PEAVAD KA sööma, see on normaalne! Muidu istud kogu elu kambris – satud ükskord maale, parm hammustab ja sured ära. Immuunsust peab tekitama. Aga üldiselt on nõnda, et asi mõjub hästi siis, kui sa ei tee seda mõttega MA PEAN. Kui tunned, et tahad minna suusatama, siis lähed ja suusatad. Kui ei taha, siis istud diivanil, sööd seakamarat, vahid telekast mingit jampsi, jood vahelduseks õlut peale ja ei juhtu mitte midagi!”

Loe edasi Kodutohtrist...

Sarnased artiklid