Teatrisuvel on tänavu varuks hulk kaasakiskuvaid etendusi põnevates paikades üle Eesti. Tühjana seisvast Tapa raudteejaamast saab R.A.A.A.M-ühenduse osavõtul vähemalt juulikuuks päris ooteruum, kus üht viiest rongiootajast mängib Elina Reinold. Oodata on tulnud elus vahel temalgi, sest iga asja jaoks lihtsalt ongi oma aeg.
Kohtume Elinaga vahetult enne näitlejanna reisi Moskvasse Tšehhovi festivalile tükikesest huvipakkuvamatest etendustest osa saama. Sel pühapäeval on pojad Jakop (4) ja Veli (10) isaga Viljandis ning tütar Emma Lotta (14) põikab vaid korraks kodust läbi, et samuti sammud Lõuna-Eesti poole seada. Elina on tulnud just suvehommikuselt kepikõnnilt Nõmmelt koos sõbranna ja kursusekaaslase Helena Merziniga. "Kolmandat nädalat kõnnime. Järsku tundsin, et tahan lisaks joogale veel midagi. Enesetunne on oluline, ja võhma pärast ka. Muidu tunned vahel juba lõuna ajal, et midagi pole nagu teinud ja oled väsinud. Mida vähem liigutad, seda vähem jaksad," teab Elina.
Vabadus vabakutselisena
Elina Reinold on paarikümne aasta jooksul teinud palju rolle teatris, teles ja filmis, millest viimastel aastatel on enim kõneainet pakkunud rahvusvahelist tunnustust toonud teatrietendus "Antigone" ning mõistagi "Seenelkäik". Kui küsida, millised filmid või lavastused talle endale kõige südamelähedasemad on, siis inimlike ja sügavamate teemade kõrval toob ta välja ajastulood, näiteks 18. või 19. sajandist, kus tulevad mängu uhked kostüümid. "See on see lapse unistus, mille pärast näitlejaks saada," avaldab ta. Elina ei mäleta, et oleks lapsena hirmsasti esineda tahtnud, pigem on end tagaplaanile seadnud, ent näitlemist ta armastab.
Nagu iga amet, on ka näitlejatöö oma tõusude ja mõõnadega. Pärast teise lapse sündi lõppes Elina leping Eesti draamateatriga, ning vabakutselisena tegutsemine oli toona veel uudne. Alguses oli tõepoolest raske, tunnistab ta, sest kõigepealt tuli end vabakutselisena üldse teatavaks teha. "Nüüd tagantjärele muidugi mõtled, et kuidas üldse teisiti. On suur õnn valida ise oma töid ja tegemisi, kuigi teater on kollektiivne kunst ja teistega tuleb kogu aeg arvestada. Vabakutselisena on vähemalt minu teele sattunud väga erinevaid ja värvikaid pakkumisi. Tööd on olnud mitmekesisemad kui samas teatris samade partnerite ja lavastajatega," tõdeb ta. Ehkki vabakutselise töösse on vaikimisi sisse põimitud teatav annus ettemääramatust, on Elinal õnnestunud toimetada nii, et tööd on olnud kogu aeg, ja vahel kui etendused satuvad samale ajale, on tulnud ka valikuid teha.
Loe edasi ajakirjast...
