Esimesed jäljed lumel ehk kõik on alles ees
Tekst Helina Piip
21.01.2007

Kõik on võimalik, kui julged muutuda, teab ETV saatejuht ANU VÄLBA. Peaasi on end mitte mugavaks istuda! Kuigi praegu on esikohal töö, ei usu Anu, et nii jääb igavesti. Sest seda oleks elult liiga vähe tahta.

Sellest, kui nõudlik on Anu enese suhtes, aimub intervjuu jooksul mitmel korral – näiteks siis, kui ta räägib, et püüab “teha asju ausalt ja täiega ega tee praegu töö arvelt kompromisse” või et käib varahommikuti jooksmas, sest see aitab tugevdada iseloomu.
“Ma ei ole paaniline jooksja – kui ikka tunnet ei ole, siis ma ei lähe, katsun olla iseendaga kooskõlas. Aga mulle ei meeldi olla väga mugav ja voolav. Pean suutma ennast kontrollida ja endaga hakkama saama.” Et Anu talisporti ei armasta ega talvel saa joosta, harrastab ta praegu bodypumpi ja käib mööda Pirita teed kõndimas.
Teadlikult kontrollib ta ennast ka teleekraanil (“mul on parasiitsõnu ja -liigutusi”), sest aeg, milleks vaataja end teleka ette sätib, on ju nii “kontsentreeritud ja sellesse ei tohi suhtuda üleolevalt”. Liiatigi, pärast viit aastat koos Marko Reikopiga menukalt juhitud Terevisiooni on vaatajate ootused ja nõudmised nende suhtes kõrged. Anu teab seda hästi. Ent latt on kõrgel ka iseenda jaoks. Sügisel käima lükatud Paari saadet ei pea Anu hommikusest äratusprogrammist sugugi kergemaks ettevõtmiseks, pigem vastupidi: “Pinged ja nõudmised on erinevad, ja seda raskusastmega just õhtusel saatel. Töötempo ei ole väiksemaks jäänud.”

Kõik on võimalik
Et kõik on võimalik, on Anu uskunud sellest ajast peale, kui ta Tallinna tuli. “Kõik sõltub sinust enesest, palju ka võimalustest ja juhustest, millest tuleb kinni haarata. Julgusest muutuda, ehkki see ei ole kerge,” räägib Anu. "Mina ei ole väga hea uute asjade vastuvõtja. Mulle meeldib toetuda asjadele, mida tunnen ja tean.”
Ometi, nii üllatav kui see nüüd ka ei tundu, asus Anu pärast Sindi keskkooli hõbemedaliga lõpetamist hoopis hotellimajandust õppima. Ent sõbranna Annely Labi (nüüd Adermann – H.P.) särav esinemine Valentina tvistiga saates Kaks takti ette ja hilisem saatejuhi karjäär veenis Anu: kõik ongi võimalik!
Annely eestkostel läks ta telemajja proovivõtetele, kotis aeroobika-saate stsenaarium.
“Mõtlesin, et ükskõik mis ameti nad mulle annavad, ma väga tahan televisiooni tulla,” meenutab Anu kolmeteistkümne aasta tagust otsustavat tegutsemist. “Oli õnnelik juhus, et neil oli noortesaates N&P! üks saatejuht puudu. Prooviti mind, ja nii ma saingi. Kuigi minuga ei olnud kerge, duubleid tuli teha järjest ja järjest, olin ähmis, tekst ei jäänud meelde.”
Anu oli juba teles, kui pedas avati uus populaarne eriala – telerežii. “Põhilised sündmused minu elus hakkasidki sündima pärast seda, kui ma pedasse astusin,” arvab ta praegu ja veeretab juba mõnda aega mõtet, et tahaks “teleasja” veelgi õppida. “See eriala meeldib mulle praegu väga. Arvan, et mul on midagi öelda ja mingi asi teles ajada.”

Kasvamise aeg
Alati sõnavalmis ja rõõmsameelne Anu tunnistab ootamatult, et tegelikult pole ta üldse hea suhtleja. Kui nad Markoga kord iseloomutesti tegid, selgus, et Anu, kes oli end pidanud elurõõmsaks, avatuks ja jutukaks, on tegelikult hästi kinnine. Ta on sellest siiani üllatunud ja vahel, kui tahaks seltskonnas nurka hoida, siis läheb just ja suhtleb. “Teletööd tehes pead olema suurepärane suhtleja, aval ja teravmeelne,” räägib Anu ning imetleb oma kolleegi Marko Reikopit kui suhtlemisgeeniust ja otse-eetris improviseerijat.
Otsesaate intervjuud on meelelahutuslikult lühikesed, kiired ja pealispindsed. “Küll kunagi tuleb ka pikkade intervjuude aeg,” on Anu kindel. “Selleks tuleb kasvada, ei saa lihtsalt paberilt küsimusi lugeda. Et intervjuu oleks pigem kui vestlus, pead kõigepealt ise aru saama, mis su ümber toimub.” Seepärast ei taha ta olla lihtsalt telenägu, kes edastab ainult toimetajate ettesöödetud teksti, vaid toimetab oma lõike ise: “Pean teadma, mida lähen ütlema ja tahtma.”
Kuna telesaadet ei tee keegi üksi, on meeskonnavaim väga tähtis. “Kui tajud, et keegi sind ei usalda või teeb ikkagi teistmoodi, pole ju mõtet koos töötada. Olen tundnud küll seda, et minust sõidetakse üle, ja need ei ole kõige toredamad asjad, mis välja on tulnud...” Anu on õnnelik, et ta ümber on inimesed, kes pole ainult ta kolleegid, vaid ka sõbrad.

Toetav tagala
Kas töö on kõige tähtsam? “No ei ole,” ütleb Anu mulle pikalt otsa vaadates. “Aga on oluline, et sa tegeleksid millegagi, mis sulle meeldib. Väga tähtis on iseennast arendada. Olelemine ja lihtsalt kellegi kaaslannaks olemine ei tule kellelegi kasuks. Töö sunnib tegelema endaga, pead ennast kokku võtma, et edasi minna.
Aga sul peab olema tagala. Mul on paar-kolm inimest, kellele saan toetuda, kes annavad mõtte sellele, mida teen. Iseendale on väga nadi teha ja elada.
Kuid ma ei ole veel valmis selleks, et pühendada ennast ainult lastele või perele. Mul on veel asju ajada, enne kui see kõik tuleb. Usun, et see tuleb, sest ma ei kavatse minna pensionile viiekümne beetakassetiga ja öelda, et siin riiulil on minu elutöö. Seda on vähe.

Loe edasi Kodutohtrist...

Sarnased artiklid