Hannes Hermaküla: "Inimene on kõige a ja o"
Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina
21.09.2013

"Igas inimeses on peidus terve maailm ja suheldes on unikaalne võimalus sellest osa saada," ütleb saatejuht ja paarisuhtekoolitaja Hannes Hermaküla. Oma peret ja lähedasi hoiame armastuse ja usaldusega, neid välja vahetada pole võimalik ning reeta ei tohi.

September on hooga lahti läinud ja kõik lapsed tagasi koolipinki toonud. Hannese peres on see juba tuntud asi: mõlemad pojad lähevad taas kooli, vanem poeg Erik viiendasse ja väiksem poiss Kaarel teise klassi.

Mida ühe isa jaoks kooliaasta algus tegelikult tähendab?

Hannes hakkab natuke häbelikult naerma ja kostab, et vähemalt tema jaoks tähendab kahe poisi koolisaatmine hea seismist selle eest, et kooliraha oleks olemas. Ja siis natuke tõsisemalt: "Mul on jube hea naine, kes ülejäänu eest hoolitseb. Meie peres on kuidagi nii välja kujunenud, et mina toetan üldisemalt ja naine muretseb konkreetsete koolitoimetuste eest."

Hannese vanem poeg käib Nõmme erakoolis ja noorem Hilariuse koolis. "Väiksem poiss on meil Downi sündroomiga, erivajadustega," räägib Hannes. "Temale pidime nagunii vaatama sellise koolivõimaluse, mis tema natuuriga sobiks."

Vanemgi poeg käib erakoolis. "Ma ei ole mingi eliitkoolifänn ja arvan, et kogu see praegune "headesse" koolidesse pürgimine on kõvasti üle võlli keeratud. Kuna elame Nõmmel, siis uurisime Eriku esimesse klassi minekul siinseid koole: Nõmme põhikooli, Rahumäe põhikooli ja Nõmme erakooli. Ent kui poiss Nõmme erakooli uksest sisse astus, ütles ta, et tema tuleb siia ja kõik! Nii et ülejäänud õpiasutusi me vaatama ei jõudnudki." Vanemate süda jäi eriti rahule sellegagi, et pere elab otse selle kooli kõrval.

"Minu meelest on kahju, et vanem poeg juba viiendasse klassi läheb!" ütleb Hannes äkki. Teame, teame - mõnikord valdab iga vanemat nostalgia ja peale tuleb igatsushoog oma tillukese lapse järele, keda veel nii hiljuti oli tore kaitsta, hellitada ja kallistada. "Mees on selline lapse ja teismelise vahepealne. Tahab juba juukseid värvida ja jalgpallisoengut kanda."

Laste sünd rabas jalust

Hannes on kirglik isa, kes viibis oma kummagi lapse sünni juures. "Ma natuke pelgan seda haiglavärki nagu mehed ikka," tunnistab ta. "Aga ma muidugi läksin naisega kaasa. See on ikka täiesti hämmastav kogemus, kui selline vennike siia ilma tuleb!" Hannes ütleb, et esimese poja sünni ajal kippus ta naist õpetama, kuidas täpselt sünnitada, aga teine sündis nii kiiresti, et õnneks polnudki selleks aega: "Tema sündis meil kodus. Kiirabi jõudis veel õigeks hetkeks kohale! Ja minu ema."

Hannes ütleb, et tegelikult polnud ta nooruses otse mõelnud, et tahaks hirmsasti lapsi ja peret. Ehkki tema ja Iiri abiellusid üsna noortena, elasid nad üle kümne aasta vaid kahekesi. "Teadsin, et see on normaalne elu kulg ja kindlasti on kunagi kõik olemas. Ent nii ta vaikselt kulges ja rahulikult läks. Aga kui esimene poeg sündis, siis oli küll selline tunne, et mida me nii kaua ootasime. Ise olime lollid. See oli rabav sündmus, poiss oli nii kihvt olend, et tundus õige laste muretsemisega kohe pihta hakata," muigab Hannes. "Mäletan, kuidas Nõmme vahel lume sees käru lükkasin ja mõtlesin, et selle ajaga võiks meil juba kuus last olla!"

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid