Eesti Draamateatri näitlejanna Harriet Toompere teeb oktoobri alguses oma debüüdi peaosatäitjana TV3 seriaalis “Unistuste agentuur”. Just kodumaises teleseriaalis osalemine on pannud Harrieti silmad särama, teinud südame rõõmsaks ning tutvustanud kaasaegset kodulinna.
Harriet palub saata intervjuu teemad e-mailile, et kibekiirel ajal jõuaks mõtteid koguda ning tulla kohtumisele ettevalmistunult. Oma üllatuseks avastan ühel hommikul postkastist pika kirja, kus on vastused pooltele küsimustele. Kuna öisel ajal arvutisse tipitud read on nõnda haaravad ja südamlikud, siis oleks patt need vaid enese imetleda jätta, seepärast poetan meie silmast silma jutuajamisele lisaks teksti sisse ka Harrieti kirjutatut.
“Unistuste agentuur” kui Tallinna avastamine
Harriet jõuab intervjuule vaid pisikese hilinemisega, kuid peab enesestmõistetavaks ette helistada ja vabandada. Meie mobiilikõnede ning meilide vahetamise põhjal olen veendunud, et kindlameelsus, viisakus ja soe tähelepanu kõigi ning kõige suhtes on talle omane.
“Oi, praegu on väga tore aeg! Mulle meeldib!” särab näitlejanna cappuccinot mekkides. “Ma pole ammu viibinud sellises tööperioodis, et olen rampväsinud, kui hilistel õhtutundidel või isegi vastu hommikut seriaalivõtetelt koju jõuan, kuid hommikul olen jälle valmis endast kõik andma. TV3st helistati tööettepanekuga siis, kui olin lapsega hambaarsti kabinetis. Suurest üllatusest hüüdsin liigagi valjuhäälselt: “Mis?! Peaosa?! Mulle?! Nalja teete või?!” Kuna mul oli selle töö jaoks aega, siis nõustusin kohe.”
Roll, mis räägib inimesest, kes on tulnud Tartust Tallinna elama ning kelle jaoks on kõik uus, ei ole peamiselt vaid kodu ja töö vahet kulgevale Harrietile võõras. Erinevates võttekohtades ringikäimine paneb ta alatasa üllatuma, et Tallinnas on selliseid ööklubisid, poode ja kohvikuid, millest temal kui eluaegsel pealinlasel polnud aimugi. “Näiteks teadsin küll, et on olemas Rotermanni Keskus, aga sees polnud varem käinud, olen ainult sealsel laste mänguväljakul oma poegadega kiikunud.”
Teater ja/või televisioon
“Kuna olen suur kahtleja ja tulemuste suhtes rahulolematu, siis sobib teatritöö oma olemuselt mulle rohkem, sest erinevatel mängukordadel on võimalus oma rolli veidi muuta, parandada. Teletöös jääb lindile see üks kord ega saa enam midagi muuta. See on karm värk, sest parimad mõtted saabuvad alati siis, kui kõik on juba “purgis”. Olen ka üsna aeglane reageerija ja improviseerija, pean kodus kõik enne läbi mõtlema, ette valmistama, ootamatused silme ette manama. Seetõttu sobib mulle pikk kahekuuline prooviperiood, mida võimaldab teatritöö. Teleseriaali tehes mängitakse vahetult enne filmimist stseen paar korda läbi, ja “purki”! Kuid filmi- ja teletöö juures meeldib mulle metsikult kogu see sagimine: kuidas valgustaja sätib valgust, operaator mõõdab kaugusi ning seab kaadreid, helimees otsib vaikust ja peidab mikrofone, grimeerija annab kiiresti viimast lihvi, režissöör vaatab monitori ja mõtiskleb, kunstnik sätib rekvisiite pildi sisse, kostümeerija kohendab kostüümi, kuidas hetkega ehitatakse rööpad kaamera jaoks, kuidas igaühel selles sipelgapesas on oma ülesanne ja kui hõigatakse: “Vaikust! Kaamera!”, peatub kõik hetkega. Oh, see on lahe!” Nii kirjutab mulle võtteplatsilt naasnud väsinud Harriet pimedal öötunnil, kui pere juba magab ja tema saab segamatult oma mõtete ning tunnete meelevallas olla.
Loe edasi ajakirjast...
