Hedvig Hanson: “Naise esmane ülesanne on armastada.”

Tekst Kristjan Arunurm
13.07.2010

Hedvig Hanson annab käesoleval kuul Eesti mõisates armastuslaulude kontserte – omas mahlas ning võimendamatagi võimsalt. Ja lihtsalt. Lauljatar on jõudnud arusaamisele, et lihtsuses ongi jõud.

Istume Hedvigiga kohvikus, mille nimi erineb vaid ühe tähe poolest tema ema nimest – Novell. Kell on viis, nelja tunni pärast algab siin kontsert. Plakat kuulutab, et hubast meeleolu aitab üleval hoida Hedvig Hanson. Nimetatud artist ootab pingevabalt kitarristist elukaaslast Andre Maakerit, kes tuleb teda saatma veel etteteadmata stsenaariumiga improvisatsioonimaigulisel õhtul.
“Olen nüüd juba nii vana kala, et ujun igast veest välja,” teatab ilusalt lihtne naine enesekindlalt. Kummatigi on ses kindluses tagasihoidlikkust, suurt respekti ümbritseva suhtes – teadmist, et ole sa kui staar tahes, inimene on ikkagi üks tilluke kübe kõiksuse rüpes.
Suurel laval oleks muidugi midagi muud, sedastab Hedvig. “Nagu teater: see on etendus. Aga väiksel salongikontserdil näen inimeste ilmeid ja reaktsioone, saan publikuga kontakti. Järjest rohkem ma ka valin selliseid esinemisi, kus saaksin olla võimalikult vaba ja tunda ennast koduselt.”
Õlle kõrvale laulmisest on Hedvig pääsenud. “Kõik muusikud ei ole. Niinimetatud taustamuusikutel on muidugi rohkem tööd. Kuigi väiksema raha eest... Nähtavasti pean õnnelik olema. Aga arvan, et see on olnud ka minu valikute küsimus.” Hedvig on veendunud, et elus sõltubki kõik valikutest. “Usun, et elu testib meid pidevalt: annab valikud, aga otsuse pead tegema ise. See ongi elamise juures väga põnev. Kes elab tundega ja tunnetab kõike intuitiivselt, sellisel inimesel ei ole juhuseid – kõik tema juhused ongi võimalused, märgid...

Ausus muusikas
No nii, Eurovisiooni laulutrall läks Hedvigist tänavugi nii suure kaarega mööda, et ei olnud tal jaksu end sellega kurssigi viia. Kuigi, osales ta ju aastaid tagasi ka ise eelvooruvõitlustes. Nüüd tunnistab: küll oli hea meel, et edasi ei pääsenud. Kes teab, oleks endale sealt külge saanud veel miski kummalise templi. “Seal ei ole võimalik päriselt õnnestuda, isegi kui tuled esimeseks – see ei muuda midagi. Eks omal ajal tahtsin minagi erinevaid asju proovida ja loomulikult ka otsida, kuid alati olen ikka teinud seda, mis mulle on meeldinud. Endaga vastuollu ei ole ma kunagi läinud.
Andrele meeldib ka lihtsus, ta püüab muusikast välja jätta kõik üleliigse. See on noore mehe puhul väga tore asi,” ütleb Hedvig, nagu vana naine. “Eks ma ju kuskilt otsast olengi vana naine,” kõkutab ta. “Tunnen ennast juba ammu nagu vanem inimene. Mulle on alati meeldinud analüüsida asjade olemust ja nähtuste tundmuslikku poolt.”
Juulis teevad Hedvig ja Andre teist aastat järjest ringreisi mööda Eesti mõisaid armastuslauludega. Eelmisel aastal pakkus see naudingut nii esitajatele kui kuulajatele. Muusikutepaar on koos elanud seitse aastat, neil on kaks poega – Holger (5) ja Daniel (2). Lapsi kasvatada ja kooselu värskena hoida on suur töö, kuid selle jutuni alles jõuame. Muusikas igatahes rutiini pole tekkinud: Hedvig arvab, et on oma kuulajat kasvatanud olema tundlik ja ega neid muidugi kultuurimajade ja lauluväljakute kaupa kokku aja – seega pole esinemisi kuigi palju.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid