Helene Vannari: Ujun nii kaugele, kuni varbad põhja ulatuvad
Tekst Riina Reiman
12.05.2011

Mõni inimene on kohe tutvumise esimesest hetkest siiralt sõbralik ja kodune. Nagu näiteks Tallinna Linnateatri näitleja Helene Vannari. Hoolimata loomulikust tagasihoidlikkusest ei hakka ta palvele intervjuud anda vastu ajama stiilis "oh, mis nüüd mina", vaid lubab, et kui Pariisis filmivõtetel ära käib, siis kohtume.

Tallinna Linnateater on armas paik. Tiirutame mööda treppe ja koridore ning jõuamegi näitlejate garderoobi, mida Helene Vannari jagab paari naiskolleegiga.

"Me kõik siin majas oleme teadlikud, et need garderoobid on õdusad ja ilusad ning teatri poolt maitsekalt sisustatud," noogutab näitleja nõustuvalt minu kiidukõne peale, et siin veedaks kohe pikki päevi. "Aga tegelikult on nii, et kui ikka ei ole kindlat vajadust teatrisse tulla, siis ainuüksi selle ilusa garderoobi pärast siia küll aega veetma ei kipu. Näitleja tuleb teatrisse ikka siis, kui tal tööd on. Kui näiteks hommikul on proov ja õhtul etendus, siis on võimalus siin diivanil end kenasti välja puhata. Töötan selles kollektiivis 1976. aastast ja teater meeldib mulle väga."

Miks just Linnateater?
Kohe pärast teatrikooli lõpetamist kuulus Helene Vannari Ugala teatri näitlejate nimekirja, kuid ühel hetkel tuli ta sealt ära. Aeg sealses teatris sai täis.

"Jäin paariks aastaks töötuks. Piinlik oli minna tööd küsima, piinlik oli tänaval käia ja tuttavaid kohata ning vastata küsimusele "Mida sa teed?" lausega "Mitte midagi". Noorsooteatri direktsioon oli ainus koht, kuhu ma julgesin töö saamiseks pöörduda, sest sealses teatris töötas mul kõige rohkem tuttavaid juba teatrikooli ajast," tunnistab näitleja ausalt. "Loomulikult olid kõik näitlejakohad hõivatud. Ega see nii kergelt käigi, et avaldad soovi ja kohe oled palgal. Sellel ajal oli Noorsooteatri peanäitejuht Kalju Komissarov. Ta ütles mulle otsekoheselt, et kooli ajast on tal minust head mälestused, kuid minu tööga Ugalas pole ta kursis. Sain võimaluse alustada tööd etenduse juhi ehk inspitsiendina."

Unistus jäi
Inspitsienditööst mäletab Helene Vannari, et ta polnud kaugeltki ülesannete kõrgusel.

"Inspitsienditöö vajab ääretut täpsust. Sinu juhtida on kogu etendus. Pead olema kursis kõigi tehniliste probleemidega ja samuti näitlejate tegemistega. Etendus on üks suur masinavärk - millal toimuvad valguse muutused, millal kostab heli, millal liiguvad stanged, pöörleb lava, langeb või tõuseb horisont... Mida suurem ja kaasaegsem teater, seda enam on ülesandeid ka etenduse juhil. Lisaks peab teatama näitlejatele, millal kedagi vajatakse, jälgima nende õigeaegset jõudmist lavale. Püüdsin anda endast parimat, aga igaühele ikka iga töö ei sobi," kinnitab näitleja kogetu põhjal. "Poolteise aasta pärast pakkus Kaarel Kilvet mulle ühte rolli - vangi naine Rein Saluri näidendis "Kes ma olen?". Pärast seda tööd sain võimaluse töötada näitlejana Noorsooteatris."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid