Hinda ennast sellena, kes oled
Tekst Merilin Piirsalu
29.12.2012

Paljud kordaminekud ja ebaõnnestumised olenevad sellest, kuidas me endasse suhtume, kui kõrgelt end hindame ja kuivõrd oma siseelu tunneme. Mis on enesehinnang ja enesekindlus, kuidas need kujunevad ning millest sõltuvad, sellest räägib arst ja psühhoterapeut Epp Veski.

Epp Veski sõnul tuleks vahet teha enesehinnangul ja enesekindlusel. Paljud peavad neid samaks asjaks, kuid tegelikult on need ühe asja kaks erinevat tahku.

"Enesehinnang on see, kuidas ma endasse suhtun. See väljendub põhiliselt hinnangulistes omadussõnades. Näiteks lauses "Ma olen õpetaja" ei ole enesehinnangut, aga kui öelda: "Ma olen hea ja tubli õpetaja, keda lapsed armastavad", siis on enesehinnang sees. Enesehinnang ei koosne ainult ühest või kahest faktist, vaid nende kogumist. See, kuidas ma ennast väärtustan, hindan, austan ja endast lugu pean, moodustabki enesehinnangu," selgitab terapeut.

"Enesekindlus on teine pool. Kuidas ma seda väljendan, teistele näitan ja esile toon. Enesehinnang ja enesekindlus on tavaliselt tihedalt seotud, kuid need võivad ka erineda, st üks on madal ja teine kõrge. Kõrge enesehinnang on hea alus enesekindlusele. Kehv kombinatsioon on see, kui pidevalt enesekindel olles näidatakse oma madalat enesehinnangut. Nii võib juhtuda, kui keegi õpib "välist" enesekehtestamist, teadvustamata seejuures ennast, oma vajadusi ja tegelikku tahet. Enesekindlalt tasub väljendada ja taotleda endale olulisi asju. Vähetähtsate puhul võiks pigem passiivsem olla või isegi kõrvaltvaatajaks jääda."

Juured lapsepõlves

Enesehinnangut ja -kindlust mõjutavad paljud tegurid, kuid aluseks võib pidada kogemusi lapsepõlvest.

"Inimese kujunemisel on tähtsad pärilik ja sotsiaalne komponent," ütleb Epp Veski. "Päriliku komponendi all mõeldakse väga tihti ainult geneetikat, aga tegelikult kuulub sinna ka lapsepõlv. See, mis toite lapsepõlves süüakse, kuidas millelegi reageeritakse, kuidas asjadesse, endasse ja teistesse suhtutakse, tuleb lapsepõlvest nii kaasa, et seda õieti ei märkagi. Enesekindlus oleneb kuigipalju ka geneetikast, aga just kodune kasvatus mõjutab seda väga suurel määral," juhib Epp Veski tähelepanu sellele, et inimese enesehinnang ja -kindlus oleneb suuresti sellest, kuidas vanemad teda on kasvatanud.

Eriti tähtis on see, kas last põhiliselt kiidetakse või laidetakse. Kui laps kuuleb pidevalt, et ta tegi midagi pahasti või valesti ning ei saanud millegagi hakkama, mõjub see halvasti ta enesekindlusele. "Ebaõnnestumiste korral peaks lapsele ütlema, et sa oled väga kallis, armas ja tubli, kuid selle asja tegid praegu natukene valesti. Tuleks konkreetselt välja tuua tegevuse puudulikkus, mitte laita isiksust," märgib terapeut.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid