Ilusa jõuluaja retsept
Tekst Riina Reiman-Männiste
14.12.2009

Kord leppisime suguseltsis üksmeelselt kokku, et jõuluvana toob kingitusi ainult lastele. Pigem kulutame mõttetute vidinate pealt säästetud summa ühise pühadelaua tarvis. Rõõm ja rahu püsisid hinges täpselt niikaua, kuni selgus, et üks sugulane ei “jaksanud kiusatusele vastu panna” ning tegi kõigile “tagasihoidlikud” kingitused.

Tuleb tuttav ette? Usun küll. Kuid kingituste otsimine ja ostmine pole ainsad, mis stressi tekitavad. Küllap leidub peresid, kus aimatakse juba ette, et rõõmsalt alanud söömaaeg loob traditsiooniliselt nõnda pingelisi olukordi, kus kahvel tahetakse lüüa pigem (teine)teisele kintsu kui verivorsti. Samal ajal istub kusagil mõni üksik memm või taat, kelle süda on ootusest hell ning lootus, et ta kellelegi meenuks, kustub koos viimase küünlaleegiga...

Kriisinõustaja Eda Mölderil on jutustada palju erinevaid lugusid sellest, kui hästi või kehvasti jõulud ja aastavahetus kellelegi mõjuvad: “Osa inimestel on kalduvus tunda kurbust ja depressiooni rohkem kui teistel. Mõned igatsevad seltsi ning vajavad teiste tähelepanu. Samas leidub neid, kes omalt poolt on valmis andma teistele tuge ja tunnevad sellest rõõmu. Jõuludesse kui tähtpäeva, mil eeldatakse, et pere on koos, suhtuvad inimesed väga erinevalt. Sellest lähtuvalt tekivad ka erinevad emotsioonid.”

Terviklik inimene on kõige rahulolevam
Kriisinõustaja sõnul tunnevad end väga halvasti need, kes eeldavad oma perelt (ilmselt noorematelt) tähelepanu, kuid jäävad sellest ilma. Samas on teised väga rahul, kui noortel läheb hästi, ega vajagi erilist meelespidamist. Kõik oleneb indiviidist ja inimese arengust tervikuna.
“Meie kultuuri ja rahvatraditsiooni järgimine lubab olla terviklik isiksus. See aitab vältida meeleheidet või suurt kurbust, mis ei võimalda tulla toime kas või sellise tähtpäevaga, nagu on jõulud. Meie rahvuskultuuris võib tõlgendada elu kui ühte etappi siin maailmas. Leedu etnokosmoloogia muuseumis tõlgendatakse vokki ja takukoonalt inimese elu kulgemise sümbolina; koonlalaua kirjatud ülemist osa loetakse peal-maailmaks ja alumist osa all-maailmaks. Koonlalaua kitsam osa on vahemaailm, kus inimene asub hetkel. Ketramist peetakse korra loomiseks ehk kosmoseks: elu siin-maailmas sümboliseeritakse läbi korra loomise – takust saab kedrus ehk korrastatus.
Omaenda terviklikkuse mõistmine ongi seotud sellega, et adutakse oma surelikkust. Inimene on tervik siis, kui oma elu peale mõeldes ei näe ta olulisi asju, mida tahaks ringi teha. Kui ei ole sündmusi, tundeid ega mõtteid, millest tahaks loobuda, vaid ta saab öelda, et ei vahetaks minevikku millegi vastu,” kirjeldab Eda Mölder küpset isiksust, kes on rahujalal iseendaga ning enamikel juhtudel pigem valmis andma ja pakkuma teistele kui nõudma iseendale.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid