Jaan Rekkor: "Muutus on mõtlemise küsimus"
Tekst Kadi Lehtmets Fotod Olga Makina
28.01.2013

Armastatud näitleja Jaan Rekkor tunnistab, et satub elus mõnestki meeldivast asjast sõltuvusse. Ent ka sõltuvuse murdmine ja muutus pole ületamatult raske - see on vaid mõtlemise küsimus.

Kui kohtume, on aastanumber veel vahetumata. Ja uue aasta lubadused andmata. Jaan Rekkor kostab, et tema polegi mingi uue aasta lubaduste andja. "Eriti praeguses eas!" poetab ta, silm eneseirooniliselt siramas. Aitab töistest plaanidest. Seega piisab ka meile, kes teda laval ja ekraanil näha igatseme, teadmisest, et saame meest endiselt näha Heinrich IV rollis Pärnu Endlas; peagi kohtame teda ka sootuks Tallinna Linnateatri laval (Priit Pedajas siirdub sinna lavastama Stoppardi suurprojekti "Utoopia", võttes kaasa ka mõned Eesti Draamateatri näitlejad). Ning loomulikult ei pea heituma ka "Kättemaksukontori" austajad - major Pihelgase imelised seiklused rulluvad varsti taas lahti teleekraanil.

Mis tunne on, kui korraga koguneb nii palju tööd? "Mul ei olegi sellist aega, kus tööd ei ole," arutleb Jaan. "Mul oli ükskord neli vaba päeva. Ja pean tunnistama, et kolmandal päeval mulle enam ei meeldinud. Ma ei oska niisama molutada, lähen natuke närvi." Sest, tunnistab mees, ta ei oska seda väga tööks ka nimetada, mida teeb: "See on väga meelepärane tegevus ja tööks ju tavaliselt ei nimetata seda, mis väga meeldib."

Samal ajal ei saa salata, et mõnigi roll võtab ihuliselt ja hingeliselt võhmale: "Eks seda ole püksirihma pealt näha: justkui erilist füüsilist koormust ei ole, aga psüühiline koormus kurnab täpselt samamoodi, nii et rihma saab pidevalt koomale tõmmata. Ning kergemal perioodil läheb püksirihm siis teistpidi."

Satub spordist sõltuvusse

Oma vormi hoiab Jaan muidu pidevalt spordisaalis, ehkki lemmikalad vahelduvad. Mees ütleb, et aktiivsemalt hakkas sporti tegema kümmekond aastat tagasi. Ja siis isuga. "Kõigepealt sattusin, hoolik nagu ma olen, sõltuvusse jooksmisest. Sellega on tõesti nii, et ma jooksin nagu Forrest Gump, kohe unustasin ennast jooksma! Jooksin kuude kaupa nagu pöörane. Tõesti vaimustav - esimese kilomeetri pealt läheb hingamine lahti, esimene higi tuleb, mõte läheb valla. Aga kui vahe sisse tuleb, siis läheb see tunne jälle meelest ära ning uuesti alustada on raske," teab ta vaimu ja keha vahelist võitlust.

Edasi tulid riburada ujumine ja jõusaal. "Ja nüüd on lauatennis. Käin Pärnu tennisehallis, seal on mõned tennisetreenerid, keda on hea loputada." Nüüd nad enam Jaani alahindama ei kipu, vaid on juba üsna morniks jäänud.

Jaan Rekkor elab Pärnus, aga teatri- ja teletöö viib teda pidevalt Tallinna. Ja pärast tööpäeva peab alati koju saama. Autoroolis koguneb korralik kilometraaž: "30 000 kuni 40 000 aastas, tiir ümber maakera." Mis on ühest küljest hea, aga teisest kahtlane: autoroolis on hea mõelda, etendust endast maha laadida, kuid samas hakkab nii pikk istumine selja peale. "Ma käiks heameelega ka bussiga, aga bussijaamast teatrisse tulek võtab liiga kaua aega, vähemalt pool tundi. Poole tunniga olen ma juba Kernus või Märjamaal, oleneb siis, kustpoolt tulema hakata."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid