Kui kaua võiks üks laps uskuda jõuluvana ja päkapikkude olemasolusse? Kuidas käituda siis, kui juhuslikult ilmsiks tulnud TÕDE lööb lapse hingeelu sassi? Kuidas aru saada, kas laps teeskleb või usub jõulumuinasjuttu siiralt?
“Jõuluvana ja päkapikkudega seonduv on tegelikult täiskasvanu ja lapse vaheline mäng, kokkuleppeline mäng. Mingist hetkest hakkab laps seda alateadlikult tajuma. Kuidas ja millal tõde selgub, oleneb väga paljudest asjaoludest,” selgitab psühholoogiline nõustaja Rita Rätsepp. “Olen kokku puutunud muinasjututeraapiaga ja võin kinnitada, et muinasjutud aitavad lapsel leida oma tunnetega paremat kontakti, arendada loovust ja fantaasiat.”
Muinasjuttudes peitub jõud
Tean peresid, kus vanemad ei poolda, et lapsed usuvad muinasjutte. Jõuluvana ja päkapikke pole nende kuuldes üldse mõtet teemaks võtta, sest kehtib suhtumine – milleks last petta!
Rita Rätsepp toob välja kindlad vastuargumendid, miks muinasjutud on lapsele kasulikud: “Muinasjutud on kokku kogutud jutud, mida vanarahvas lastele rääkis. Kirjatargad korjasid teemad üles ning arendasid ise edasi. Muinasjuttudes on kurja ja headust, sangareid ning kurjameid. Kurjusele ja headusele on antud mingisugune vorm. Küllap vanarahvas teadis, milleks on seda kõike vaja – ikka selleks, et laps saaks oma alateadlikke tundeid läbi töötada turvalises keskkonnas. Siia kuuluvad hirmud, negatiivsed emotsioonid, saladused, unistused, hea ja kurja võitlus. Muinasjutte kuulates või lugedes samastub laps mõne tegelasega ja saab läbi töötada oma tundeid ning emotsioone; saab vastuse enda jaoks olulistele küsimustele.
Uuringud näitavad, et kui see periood jääb lapsepõlves läbimata, siis laps kaotab midagi olulist. Aga kui seda perioodi ei saa läbida lapsepõlves, siis on inimestele antud võimalus teha vigade parandusi teismeeas. Sellest Harry Potterid ja Tolkieni maailm jne..”
Loe edasi ajakirjast...
