Kätlin Vainola: armastus on lihtne
Tiiu Talvist
04.09.2014

 

Suvi saab selleks korraks läbi. Midagi pakkus see igaühele: oli külma ja oli kuuma, oli äikest ja ohtrasti päikest. Lastekirjanik Kätlin Vainola veetis oma suve magusaima osa Hiiumaal.

 

"Hiiumaa on minu jaoks olnud alati üks hea mõjuga koht. Esimene käik sellele saarele pani mind lausa luuletama. Olin siis umbes 9-aastane, sõitsime mikrobussiga Hiiumaalt koju Põlvasse ja mulle tekkis pähe luuletus. Luuletus rääkis vikerkaarest," meenutab Kätlin Vainola.

Täiskasvanuna käis ta seal tihti sõpradel külas, kuni paari aasta eest perega Hiiumaale oma suvekodu soetati. "Mulle annab elujõudu, kui saan sõita ära kaugele saarele, astuda ühest keskkonnast teise ja unustada kõik oma linnaaskeldused."

Samas tunnistab Kätlin, et tal pole midagi ka sügise vastu. "Suvi on alati hästi intensiivne aeg – siis tunnen, et elu käib täie hooga. Ja elan ise ka täie hooga. Ujun nii palju kui võimalik, olen pere ja sõpradega. Sügiseks on hea natukeseks tagasi tõmbuda, omaette mõelda ja olla," räägib ta.

 

Lastejutud peas

Kätlini esimene lasteraamat "Ville" ilmus 2006. aastal. Nüüdseks on tema sulest ilmavalgust näinud juba õige mitu raamatut, mis mõeldud peamiselt mudilastele ja algkoolilastele.

"Ülikoolis sattusin ühele kursusele selliste aktiivsete kirjutajatega, nagu Jürgen Rooste, Wimberg, Veronika Kivisilla ja Ivar Sild. Kuulusime rühmitusse Tallinna Noored Tegijad, saime kokku, lugesime üksteisele oma luuletusi. Kirjutasin sel ajal selliseid poolenisti luuletusi-lühijutte ja avaldasime neid koos teistega isegi kogumikuna. Kuid ausalt öeldes ei tundnud ma end selles žanris väga kindlana. Alles siis, kui mul endal laps sündima hakkas, avastasin, et jutud, mis mul peas mõlguvad, on tegelikult lastejutud," meenutab lastekirjanik.

Kätlini esimesse, Ville-raamatusse, said kokku kirjutatud peamiselt autori ja tema abikaasa Allan Vainola lapsepõlvelood. Et "Ville" saavutas kirjastuse Tänapäev ja lastekirjanduse keskuse korraldatud jutuvõistlusel kolmanda koha, sai Kätlin pärast esimest katsetust julgust edasi kirjutada. Nüüd hakkasid lood juba endast nagu ise märku andma.

"Vahel tekivad igapäevastesse askeldustesse sellised inspiratsiooniaugud, kus kusagilt ideid tekib ja lugusid tuleb," selgitab Kätlin. "Mõni mõte saab lastelooks, teine jälle tahab saada luuletuseks või laulusõnadeks," lisab kirjanik, kes on muu hulgas kirjutanud laulutekste ansamblitele Sõpruse Puiestee ja Vennaskond.

Igal juhul tuleb siis pere ja töö kõrvalt leida aeg, et pähe kogunenud lood ilusasti kirja saaks. "Kui vaja, kirjutan öösiti või puhkepäevadel; ka puhkus on selline aeg, kus saab natuke kirjutamise peale mõelda... Aga see on minu elu sisu ja kui saan sellise asjaga tegeleda, siis see mulle jõudu annabki."

Kätlin tunnistab, et uue raamatu ilmumine on tema jaoks ikka veel sündmus. "Olen oma värsket raamatut esimest korda käes hoides alati väga elevil, ehkki ajapikku olen muutunud juba palju rahulikumaks," muigab ta.

Sel sügisel on taas põhjust ootusärevust tunda: trükist on tulemas Kätlin Vainola järjekordne teos. Nimelt saab tema raamat "Kelli – peaaegu haldjas" nüüd natuke ootamatu jätku. "Kui haldjaraamatu Kelli armastas roosat ja oli üdini haldjalik tüdruk, siis nüüd on ta natuke suuremaks kasvanud, armastab musta värvi ning tahab kõike ise teha ja otsustada," avab kirjanik trükise tagamaid. Uus lugu Kellist kannab pealkirja "Kelli hakkab piraadiks" ja pildid teeb sinna Kirke Kangro.

 Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid