“Kui sul on sees kirg või põlemine ja sellest vormub soov, siis jätad kõik muu kõrvale ning hakkad tegema valikuid, mis viivad edasi,” räägib oma aukartustäratavast karjäärist Eesti tuntuim ja tunnustatuim jumestuskunstnik Katrin Sangla. “Juhustesse mina ei usu. Tean, et eesmärgid, mis olen endale püstitanud, täituvad varem või hiljem. Ma pole kunagi kahelnud oma lõplikes valikutes ega tegemistes.”
“Tegelikult on süda mind alati kunsti poole tõmmanud, kuid enesekindlust ja julgustajaid ei jagunud ning ERKIsse astumine jäigi vaid unistuseks. Kosmeetikuks saada soovitas ema, kes tollal töötas Tallinna Teenindusmajas juuksurina. Olen lapsest saati harjunud “ilutegijate” maailma telgitagustega ja sellepärast tundus ka mulle see ainuõige valikuna,” meenutab Katrin endale omase sooja ja rahuliku tooniga.
Kosmeetikuks saamisel oli vajalik tugev meditsiiniline haridus, sest salongides segati ju ise kreeme ja muid ilutooteid apteegikaubast kokku. Nõnda läksingi kõigepealt Tallinna Meditsiinikooli. Õppimise käigus armusin hoopis meditsiini. Pärast kooli lõpetamist pääsesin kohustuslikust 2aastasest praktikast, kuna ootasin oma esimest poega Marcust (18). Kuid paar-kolm aastat hiljemgi tõmbas ikka ja jälle meditsiini poole ning aeg-ajalt kahtlesin tõsiselt oma valiku õigsuses saada kosmeetikuks. Õnneks oli sellel ametil ka plusspool – jumestamine, mis oli alternatiiviks kunstile.”
Eluaegne visionäär
Kosmeetikuks õppis Katrin Basiilsalongis. Meditsiinikooli lõpetanu pidi ise, paberid näpus, minema otsima, kas mõni kosmeetik soovib teda endale õpilaseks. “Basiilsalongis töötas tollal tunnustatud kosmeetik Reet Valdek. Kuna temal olid õpilaste kohad juba täis, siis andis ta mind omaenese õpilasele Ülle Ollole. Meistri käe all õppisin pool aastat. Kui tema minu esimest jumestust nägi, siis ta ütles: “Sulle pole vaja midagi õpetada, sa võid oma oskusi teistele jagada.” Kahtlemata andsid need sõnad noorele algajale enesekindlust tublisti juurde. Nõudlus tema kui jumestuskunstniku järele aina kasvas.
Kõigest hoolimata teadis Katrin, et temast ei saa iial kellegi alluvat. “See, et hakkan ise midagi tegema, oli hästi varakult paigas. Olin ju kõigest 20aastane, mistõttu oma kosmeetikasalongi avamine käis üle jõu. Niisiis tegin meigistuudio, mis hakkas reaalselt tööle 1993. aasta septembris. Oma tüdrukud koolitasin ise kohapeal välja.”
Loe edasi ajakirjast...
