Kui tõsine töö on raamatute kirjutamine? "Kui idee on olemas ja kui on aega, siis on see puhas rõõm," ütleb Ketlin Priilinn. Tema on tõeks teinud oma unistuse – elada vabalt ja kirjutada. "Ma armastan õnnelikke lõppe!"
Raske isegi uskuda, aga noorukesel Ketlin Priilinnal on ette näidata juba 20 ilmunud raamatut, paar tükki peaks veel sel aastal ilmavalgust nägema. "Mõnikord tundub see endalegi imelik," naerab ta. "Aga kõik neist pole väga mahukad. Romaane on ainult mõni, enamus on pigem jutustuselaadsed teosed lastele ja noortele." Ketlin ütleb, et varem, nooremana, jõudis ta veelgi rohkem kirjutada, siis polnud ühel aastal mingi probleem 2–3 käsikirja valmis saada. Ja teada on, et ühel aastal ilmus trükipressi alt lausa 5 tema raamatut. Tõsi, kui täpne olla, siis peab mainima, et need olid varem kirja pandud ja lihtsalt juhtusid ühe aastanumbri sees ilmuma.
"Nüüd muidugi ilmselgelt mul enam sellist aega ei ole," ütleb ta ja võtab rahulolevalt tütrekese sülle. Anna Helene on 2-aastane. Ka Ketlin ise kannab eraelus abiellumisel saadud perekonnanime Rauk, ehkki kirjanikunime ei kavatse muuta ka tulevikus.
Elu ise võib dikteerida ka vormieelistusi, naljatab Ketlin: "Romaan on töömahukas, seda oleks praegu suhteliselt raske lapse kõrvalt teha. Alustasin viimati romaani (kriminaalse süžeega "Kameeleonmees") augustis, kui Anna oli 4-kuune, ning lõpetasin veebruaris, kui ta 10-kuuseks sai ja käima õppis. Tagumine aeg oli romaan lõpetada, see õnnestus mul hästi ajastada!"
Lastele hakkas Ketlin kirjutama tervelt 8 aastat varem, kui talle endale tütar sündis. Tegelikult oli natukene mängus ka saatus: "Juhtusin nägema kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistluse teadet. Mõtlesin, et miks mitte proovida." Konkurss tõi kaasa töö ("Koeralaps Berta seiklused") äramärkimise, aga andis kirjutamiseks tuule tiibadesse. Sestpeale on Ketlin osalenud mitmel jutu- ja romaanivõistlusel ning pälvinud mitmeid auhinnalisi kohti.
Ketlin leiab, et polegi väga keeruline sisse elada endast väga palju noorematesse või ka hulga vanematesse tegelastesse: "Ma olen ju ise ka laps olnud ja mäletan seda väga hästi! Seda saab ära kasutada. Mis puutub vanematesse või väga erinevatesse tegelastesse, siis peab fantaasiat olema. Peab olema oskust tunnetada ja kujutada ette, mida üks või teine inimene antud olukorras teeks." Ketlin on suutnud erinevate kujude nahka pugeda.
Vabadus kaalub kõik üles
Kõigest võib aru saada – et inimene teeb tööd, mis talle meeldib, ja on tõesti selles ka edukas. Mis aga kõrvaltvaataja tegelikult heas mõttes kadedaks ajab, on Ketlini vabakutselise kirjaniku elustiil. Kuidas on võimalik elatada end kirjutamisega ajal, mil kõlavad ainult hääled, et loetakse üha vähem, ja keeles, mille kasutajaid üha vähemaks jääb?
Ketlin on seda teinud juba kümme aastat, kohe pärast kõrgkooli lõpetamist. "Mu viimased "ametlikud" töökohad jäid kooliaega. Pidasin mitmeid erinevaid ameteid: olin administraator ja kassapidaja, tegutsesin põhiliselt müügiga seotud aladel. Aga kui kooli ära lõpetasin, sain aru, et see ei ole elu, mida tahaksin elada. Tahan olla ise oma aja peremees, tahan ise sättida oma tööaega ja vabadust, see on hästi oluline."
Loe edasi ajakirjast...
