Kui peres on haige lähedane

Kätlin Konstabel, psühholoog ja pereterapeut
05.09.2016

Nii väga kui meile meeldiks ka teisiti mõelda, on nii kergemad kui ka tõsisemad haigused paraku elu loomulik osa.

 

 

Küllap teame kõik päris hästi seda, kuidas haigena endal tuju kehvemaks läheb, muremõtted ja paranemislootused võimust võtavad ja omavahel võitlevad. Märksa vähem mõtleme sellele, et kui üks pereliige haigestub, siis tegelikult on see muutus kogu pere jaoks. Sellele mõelda aga tuleb, sest pere mikrokliima mõne lähedase haiguse ajal mõjutab paranemise kulgu ja kindlasti ka seda, kuidas kõik pereliikmed (mitte ainult haige) eluga ise toime tulevad.

 

Uus olukord nõuab kohanemist

Kui haige tunnetab, et ravimeid tuleb võtta ainult sellepärast, et lähedased sunnivad ja seda kontrollivad, ei ole tal ka tahtmist rohtu tarvitada nii palju, kui vaja. Tõhus toimetulek haigusega tähendab nii põdeja enda aktiivsust ja soovi paraneda kui ka pere võimet tema vajadusi mõista ja rahuldada ning oskust teda toetada.

Võtame näiteks olukorra, kus terve ja tugev pereisa saab kasvõi lihtsamat sorti jalaluumurru. See mõjutab kindlasti pere igapäevaelu: võib-olla peab ümber sättima päevakava; laste lasteaeda, kooli ja ringidesse viimise; kodused tööd; puhkuseplaanid. Pinge on veel suurem, kui põdemine kahandab oluliselt pere sissetulekut.

Seega eeldab ka üsna kerge õnnetus või haigestumine perelt päris suurt kohanemisvõimet. Niisugune muutunud olukord on lähedastele paras proovikivi, põhjustades pereelus segadust ja pingeid. Kuigi viimaseid tuleb teinekord haige säästmiseks varjata, on need ometi olemas ja põdeja tajub neid alati.

Tõsisema kroonilise kuluga haiguse korral on pinged pikaajalisemad. Isegi kui olukorraga harjutakse, mäletatakse ometi ka varasemat elu. Laste tõsised haigused – mis justkui pole elu normaalse kuluga kooskõlas – on omakorda suuremad stressiallikad kui vanainimeste tõved.

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid