Töökamber Tallinnas, elamine Ruilas, iga päev liinibussiga pealinna ja koju tagasi, kõikvõimalikud kohtumised, esinemised, esitlused, lindistused, salvestused, laste-, kooli- ja luuleteatrite žüriid ja mis kõik askeldused pealekauba, aastaringselt ja aastakümneid. Ja kogu aeg rõõmus nägu peas, ei ole laubal pisikestki murekurdu, mida kreempuudrikrohviga katta.
Kas on sel tegusal rahurõõmul retsepti?
12 luulekogu täiskasvanutele ja 38 lastele, 30 juturaamatut, aabits ja mitu koolilugemikku, kokkulugematu hulk laulusõnu; ooperi- ja muusikalilibretod, nukunäidendid, kuuldemängud, 15 aastat igakuiselt ilmuva ajakirja toimetamist...
Kuidas te kõike seda jõuate? Näost on näha, et tervis peab kenasti vastu.
Ega keegi ette tea, mis hetkel järsku ongi sussid püsti. Aga arsti juurde pole mul seni tõesti eriti asja olnud, viimati sai nõu küsitud kannakõõluse pärast, mis koeraga jäisel teel lennates kannatada sai. Meil Ruilas on väga tore perearst, tema määratud ravi tegi mu kannakõõluse nii terveks kui üldse võimalik. Silmatilkade pärast tülitan meie doktor Arrot aeg-ajalt ka – talvel kipuvad silmad vahel vett jooksma ja kui “ametlikud” tilgad ei mõju, on tema ikka leidnud sellised, mis aitavad. Muid hädasid mul õnneks ette näidata ei ole. (See-eest on “luuletamishäda” – meenub väljend ühest Leelo Tungla värsist.)
Siiski – kui väsimus tükib väga kurjasti kallale, siis ei aita muu, kui tuleb sõita Haapsallu: sealsesse Laine tervisekeskusse sattusin esimest korda oma elu kõige raskemal perioodil – pool aastat pärast mehe surma, kui tundus, et omal jõul masendusest üle ei saa. Nüüd käin Laines paar korda aastas nädalalõppudel – pikalt pole kahjuks aega tööst eemal olla, aga iga kord, koju jõudnud, tunnen ennast poole tugevama ja nooremana.
Tohutult oluline aeg inimese elus on ikka lapsepõlv. Sellele ehitatakse nii palju! Usun, et neile elulöökidele, mida mul on ju päris palju olnud, on vastupanu just tänu sellele, et lapsepõlves olin hästi palju väljas. Tervislikust toidust siis ei räägitud ega loetud kaloreid ja isal, kes mind üksi kasvatas, ei olnud kuskilt võtta neid toite, mida võis lapsele kasulikuks pidada. Kuigi ühest küljest oli meie pere toidulaud küll lausa krahvilik: tedrepraad, metsisepraad, metsjänese külg, pardi- ja nepiliha. Isa oli suur loodusesõber, käis jahil ja kalal, kevaditi sõime haugi või ahvenat ja teinekord sai ta jõest isegi angerja... Aga see kõik oli juhuslik, lapse igapäevane toit oli tol sõjajärgsel ajal ikka margariinileib ja piim, ja kui vedas, siis vorsti keerusaia peale ja limonaadi kõrvale, mis oli kõike muud kui tervislik – aga, jah, kartulikrõpse ei olnud siis veel leiutatud. Mäletan, et aeg-ajalt tõi isa poest niisugust maiuseasja, mille nimi oli “kukuruus” – kuivatatud maisihelbed, ilma rasvata, kerge suhkruglasuur peal. Minu lemmiktoit, mida õnneks palju ei saanud, oli kakaokontsentraat, mis oli mõeldud teeklaasis lahustamiseks, aga mina sõin korraga terve kuubiku ära, küll oli hea magus! Tänapäevase “taldrikureegli” asemel toimis see, et laste elu – vähemalt pool päevast – kulges väljas ja oli tegu, et meid õuest tuppa saada. Isegi talvel, kuigi kindad olid alailma märjad ja igal õhtul käis suur sokkide kuivatamine; nohud-köhad olid tavalised, aga punased põsed ja rassimine küll lumememme tehes, küll niisama tundide kaupa värskes õhus oli kindlasti parim panus tervisele.
Nüüd Head Last toimetades teeme juba aastaid koostööd Eesti Südameliiduga.
Südameliidu leheküljed lasteajakirjas – omajagu ootamatu!
Sellepärast, et meie laste tervis, just südame tervis on üllatavalt vilets ja kardan, et see ei lähegi paremaks. Põhjus – üleüldine istuv eluviis. Nüüd on vanemad väga uhked, kui nende võsuke juba üheaastasena oskab arvutimänge mängida, emake vaatab heldinult ja mõtleb, et temal väikesena midagi sellist ei olnud, parimal juhul oli tal patareidega telefon... Aga mis edasi saab? Kogu see arvutisõltuvus on veel läbi uurimata ja läbi mõtlemata – ja tuleks uurida ausalt, mitte ainult tootjate ja ärimeeste huvides.
Oma ajakirjas oleme teinud mängu- ja mängudeküsitlusi ja Südameliidu leheküljed püüavadki ärgitada rohkem liikuma. Ega ajakiri iseenesest saa ju kedagi sundida ja kõlab absurdsena, et neid, keda peaksid lugema kutsuma, ajad tegelikult õue – kas mängima või jälgi uurima... Aga just lapsepõlves ju ehitame selle baasi, millele elus toetuda ja millest täiskasvanuna hakkame jupikaupa ära andma.
Loe edasi ajakirjast...
