Leina lepituseks
Tekst Riina Reiman
12.04.2011

Lein mõjub igale inimesele vaid talle omaselt ning kaotusvalu sügavust ei saa mõõta pisarate rohkuse või musta värvi rõivaste kandmise aja järgi. Vahel võib leinaja kõrvaltvaataja meelest käituda kummaliselt, kuid sellelgi on oma põhjus. Mõnikord vajab olukorrast ülesaamine tugiisikute abi. Mida teha ja mida öelda, seda peab oskama tunnetada.

"Kõige nõmedam on, kui leinajale öeldakse "Saa sellest üle!"," vastab kriisinõustaja Eda Mölder küsimusele, kuidas ei tohiks leinajat lohutada. "Muidugi läheb elu edasi, aga leinal on mitu etappi (šokk, eitus, viha, depressioon, kurbus, ahastus, süü - kogu tunnete skaala) ja see, kui pikka aega kulub nende läbielamiseks, on väga individuaalne. Keskmiselt võib lein kesta paar aastat, siis peab see olema enese jaoks läbi töötatud. Mis aga ei tähenda, et ei pruugi tulla kurbust seda inimest meenutades."

Silmitsi paratamatusega
Leinast kirjutamine pole lihtne, eriti veel siis, kui oled vähem kui paari aasta eest matnud oma isa. Minu lein veel kestab ja miskipärast kõige enam kriibib hinge tema viimane elunädal reanimatsioonis, hapnikumaski all, erinevate juhtmete ning voolikutega aparaatide külge kinnitatuna, koomas. Lohutamatult kurb vaatepilt, kuid veelgi enam piinab teadmatus: kas halvatud isa pigistas oma terve käega meie pihkusid refleksist või sai ta siiski mingil moel lähedastest aimu? Võib-olla oma seisundistki? Endine arst ju... Ehk tahtis ta meile sellest märku anda? Kõik need kuus pikka ööd ja päeva teadsime, et kohe võib kõik lõppeda, ometi oli kusagil naiivne lootus - äkki siiski... Isegi ema, kes arstina tegelikult teadis, lohutas lapsi erinevatest kogemustest lähtuvalt kõiksugu imedega, mis võivad juhtuda...

"Kui on teada, et on oodata lähedase inimese surma, siis tekib küsimus, kas tema ise samuti teab seda, kas sellest teab vaid üks lähedane, kes hoiab seda endale, või räägitakse toimuvast ka teistele olulistele isikutele? Tekib küsimus, kelle kanda on surma ootus jäänud - ainult ühe lähedase, surija või ka teiste peale? Kuidas tulla toime siis, kui surija ja põetaja teavad, mis juhtub, ning kas nad julgevad seda infot ka teistele jagada? On haigusi, mille puhul oleme ette hoiatatud, kuid mõnel juhul on kurb tõde teada vaid meditsiinipersonalile ja lähedased ei aimagi seda eriti. Siis on ootamatu, kui inimene on olnud pikka aega haige ning ühel hetkel öeldakse: nüüd...," toob Eda Mölder näite paljudest erinevatest tragöödiatest, millega lähedastel tuleb silmitsi seista.

"Edasine on paljuski lojaalsuse küsimus - kellega kohtuda, kas surija on ise kõik ette korraldanud ja oma soovidest teada andnud, kui avalik see info on. Kui inimene on koomas, siis oleme dilemma ees - kas oleme lojaalsed surijale, kellel on oma soovid, või teistele, kes tahaksid temaga hüvasti jätta? Kui lähedane lahkub ning temaga pole saadud hüvasti jätta, tekivad õhku teatud asjad ehk pinged: miks ja kuidas ta suri, kas oleks saanud veel midagi ära teha jne."

Loe edasi ajakirjast...

Sarnased artiklid